Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s