Antonio Ortuño “Põletatud”

Loetud versioonis Antonio Ortuño “Die Verbrannten” 2015 (Originaalis on pealkiri teistsugune, aga “põletatud” võtab raamatu sisu üsna hästi kokku.)

51StI6aLr1L._SX300_BO1,204,203,200_

Noorepoolne Mehhiko autor viskab “Põletatute” näol lugeja ette üsna vihase proosa, millel on üks võimas tunnusjoon: teoses puuduvad täielikult positiivsed tegelased. Ja mitte ainult positiivsed – raamatus pole ühtegi karakterit, kes oleks kasvõi natukene sümpaatne.

Suurem osa raamatust on jaotatud peatükkidesse “Negra” ja “Kitsarinnaline”. Esimeses on minajutustajaks Mexico Cityst pommiauku Santa Ritasse saadetud sotsiaaltöötaja Irma. Teises on minajutustajaks Irma eksmees, kes täidab leheruumi täiesti ebavajaliku sõnadevahuga, aga jõuab samas täiesti uskumatu arengu läbi teha. Nende vahel on läbivaks jooneks ühine tütar ja Disneyland.

Sisu on aga järgmine: Santa Ritas süüdatakse põgenikemaja, suur hulk põgenikke põleb ära. Seda hirmsat juhtumit saadetakse uurima Irma, kes pole alguses asjast eriti huvitatud. Pigem mõtleb ta oma kehvast välimusest ja sellest, kellega sellest mõttetust linnakesest magada võiks. Siis aga satub ta rääkima põlengus üllatuslikult ellu jäänud Yeiniga, kahekümneaastase naisega, kes on üle elanud rohkem atentaate riigipead. Selgub, et on mitu maffiagrupeeringut, kes inimesi Kesk- ja Lõuna-Ameerikast Mehhikosse ja sealt edasi USAsse toimetavad. Midagi on aga mäda, sest “kaup” tapetakse kogu aeg maha.

“Põletatuid” on mitmes mõttes keeruline lugeda. Esiteks on stiil selline, et kas armastad või vihkad. Lühikesed laused,meeletult palju mõttetuid sisevaateid, etteaimatav süžeeliin. Teiseks pole  Ortuño vägivalla, vere, põgenike kannatuste ja “reakodaniku” rutiinse elu kirjeldamisel sõnadega kokku hoidnud ja nii imelikuna kui see ka ei kõlaks – raske on otsustada, mis neist kahest hullem on. Mehhiklase jaoks tähendab elu eelkõige seda, et rabele mis sa rabeled – lõpuks oled ikkagi mingi maffia kanna all. Ja kui ma vaatan enda ümber, siis on seda vandenõuteooriat väga, väga kerge uskuda. Ikka on kuskil mingid “isakesed”, kellele ei hakka peale ükski hammas.

Kui vägivald oleks vähem “graafiline”, võiks tegevus täiesti vabalt toimuda Eestis: väikelinn, kus teeremont on poliitikute elus kõige olulisem küsimus, kohalik maffia, ajakirjanik, kes osutub lõpus üsna jõuetuks, ametnikud, kes on reaalsuse vastu täielikult ükskõiksed ja pimedad.

Mis pani mind raamatu läbi lugema (selleks kulus küll kuus kuud), oli Mehhiko külaelu ja põgenikesüsteemi kirjeldused: kes kust vahelt võtab, et inimesed “tõotatud” maale viia.

Miks lugeda:

  • tahad midagi aktuaalset põgenike kohta, mis poleks euroopalikult poliitkorrektne
  • vajad ilma kangelasteta raamatut
  • elad Eesti väikelinnas ja tahad mängida maailma-bingot: vaata, kui palju paralleele sa oma depressiivse väikelinna ja Santa Rita vahele tõmmata saad. Üllatusmomendid on garanteeritud!
  • lugeda kannatab eriti hästi siis, kui eksmehe peatükid vahele jätad
  • tahad lugeda noore, vihase mehe proosat

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi kerget, positiivset ja helget – siis pole “Põletatud” kindlasti mitte sinu raamat
  • sulle ei meeldi etteaimatavad süžeeliinid

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s