Kender kui “Viimse reliikvia” vaba laps

Vaata, mulle meeldib kirjandus. Inimestega suhelda on raske, lugeda aga kerge ja seepärast eelistan ma võimaluse korral viimast.

Maailmas on palju raamatuid, enamus neist saast, aga raamatute puhul kehtib põhimõte, et mida suurema hulga seest valid, seda suurem on tõenäosus sattuda ka hea teose peale. Ja see, et aina rohkem inimesi tahab oma nime raamatukaanel näha, on samuti positiivne. Las kirjutavad, jääb vähem aega igasugu lolluste tegemiseks. Kirjutamisel on oluline roll inimkonna arenguprotsessis. Ühiskond, mis enam ei loo, värskeid mõtteid ei tooda, stagneerub. Mõnede kultuuriteoreetikute hinnangul asumegi juba selles taandarenguetapis.

Nõustun.

Loomingu ja loomingulise vabadusega on asjad praegu kehvad. Sõnavabadusega pole olukord väga palju parem. Kui Eesti Vabariigis on võimalik, et 21. sajandil mõistetakse kohut raamatu ja kirjaniku üle ning süüdistaja küsib kirjanikult tõsimeeli, et kust tal nüüd niimoodi need mõtted tekkisid, äkki tähendavad naturalistlikud kirjeldused, et ta on ise paha peal käinud, siis see ei ole normaalne. Miks makstakse maksumaksja raha eest palka säärasele madalalaubaliste ametnike armeele? Ah et süüdistajale ei meeldi kirjandus? Nad ei saa aru, mis on kunst ja kunsti funktsioon ühiskonnas? Et see võibki olla suht rõve ja ebameeldiv? (Muuseas, ma võin siin ametnikke lohutada: maailmas on kirjutatud palju ja kordades hullemaid asju kui see, millega Kender siin iial hakkama saaks. Palun laiendage oma silmaringi, enne kui säärast farssi etendama hakkate. Kui sa küsid kirjanikult:”Miks sa selle raamatu üldse kirjutasid?” siis tuleks sul amet kohe maha panna ja 1.b klassi minna. Lüngad hariduses on nii suured, et kõrgel kohal töötamine käib sulle silmnähtavalt üle jõu.)

Samuti pitsitab see ametnike armee pea kõiki, alates väikeinvestoritest (vaata hiljutist Ekspressi lugu) kuni…jah, siiski, vaba sõnani…. Tundub, et kõik, millest lapspoliitikud-lapsametnikud aru ei saa, tuleb kohe kiiresti-kiiresti ära keelata. See näib olevat praegu ainus baas, mille pinnalt opereeritakse. Näe, lapsminister ei mõista kanepit – hakkame kohe kriminaliseerima, paneme vangi, eelistatavalt hästi pikaks ajaks (ainult mitte neid, kes mul siin sõpruskonnas mõnuga tõmbavad, eks).

Jumala normaalne on, kui 21. sajandil ajavad poliitikud naisi pliidi taha sünnitama, aga see, kui kunstnik seepärast poliitikute üle nalja viskab, toob kaasa kohe mingid repressioonid. Kui kunst, see ühiskonna viimne vabaduse bastion, on tule all, siis tuleb paraku tõdeda, et ligineme kahtlaselt Orwellikku maailmale, ligemale nende diktatuurirežiimide poole, millest vabaks jääda sooviv ühiskond tegelikult hoiduma peaks.

Raske on. Minu meelest on näiteks riigi suurim julgeolekurisk lollid ja arad inimesed. Mis me nüüd tegema peaksime? Kohustusliku üleriikliku IQ testi ja kõik, kes saavad alla 130 punkti, paneme seina äärde?

Vaba sõnaga on nagunii kehvasti. Tubli kolmveerand ajakirjandusest on mandunud pressiteadeteks ning kuuldavasti on asutused-ettevõtted hingepõhjani solvunud, kui ajakirjanik söendab pressiteadet ka mõndade muude faktidega ilmestada. Ajakirjanikud ise…noh, paneb mõtlema, kui kuuled lauseid “Ma ei saa siin midagi teravat teha, sest ma tahan siin [väljaandes, kogukonnas, riigis] ikka edasi töötada. Äkki keegi solvub, ei räägi enam pärast minuga ja siis mul pole allikaid. Mida ma siis teen?” Aga kullakesed, ajakirjandus peabki olema terav. Vähemalt too uuriv osa. Kui hirm kellegi solvumise või viha või pahameele või repressioonide ees on nii suur, siis tuleb minna pressiesindajaks. Hea ajakirjanduse tunnus ongi vist tegelikult see, et ta ajab mingeid huvigruppe hirmsasti närvi, sest artikkel paljastas mingi ebaõige teo, mida kangesti varjata üritati.

Samas tuleb öelda, et Eestis on enam-vähem. USAs ja Saksamaal on tavapärane praktika, et kui ajakirjanik kajastab (või plaanib kajastada) midagi teravat, siis lendavad peale eriüksused ja nõuavad laptopi, paroole ja seda kõike ähvarduste saatel. Sest, kurat, äkki ta kirjutab midagi hirmsat. Paljastab. Uurib. Leidiski äkki midagi meie kohta?

Igatahes tuleb Kenderile praegu mõlemat pöialt hoida. Mitte sellepärast, et U12 oleks hea raamat. Kaugel sellest. Kuid sellel absurdsel protsessil on potentsiaal saada epohhiloovaks ja see epohh saab olla ainult vaikiv ajastu. On kurb, et Eesti kohus annab endast kõik selleks, et saaks taas heisata tsensuuri punalipud. Hmm…see oleks tegelikult väga efektiivne protestivõte…

Advertisements

One thought on “Kender kui “Viimse reliikvia” vaba laps

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s