Andrezej Sapkowski “Sword of Destiny”

Andrezej Sapkowski .Sword of Destiny. London 2015

Ingliskeelse raamatu kaanel antakse teada, et Sapkowski on hirmus fantasy-uuendaja. Sealjuures on antud teos kirjutatud 90ndate alguses – mis ei vähenda sugugi tema väärtust.

Algab see raamat ühe melanhoolse ja veidi emoliku sõjamehega, kellel on see va “ma olen nii eriline, et keegi ei mõista mind ja igaks juhuks lükkan ka huvilised eemale”-kompleks. Ta on selline tüüpiline vana kooli mees, põhimõtetega: draakoneid ei tapa ja piilub ainult ühte naist. Kuigi Geralt tahaks justkui, et kõik ta rahule jätaksid, töllerdavad temaga pidevalt mingisugused inimesed kaasas. Nagu näiteks bardid ja kahtlased võlurid, kaasas kenad amatsoonid, kellega vannis hullata saab. Üheskoos liigutakse lühijutust-novellist teise ja see, mis algab lihtsa mõõgaloona, võtab lõpujutustustes eepilise hõngu külge. Autori veebileht paljastab lahkelt, et see pole niisama juhuslik – tõeline eepika, hea ja kurja võitlus, algabki alles peale “Saatuse mõõka”. Ju siis tutvustatakse tegelasi.

Jutud ise on üsna mahlakad ja autor ei võta oma tegelasi väga tõsiselt. Huumorit visatakse üksjagu, verega jällegi koonerdatakse siivsalt. Lahinguid on, aga need jäävad natuke Disney-tasemele. Samas viidatakse ka mõnele verisemasele episoodile, mis aga antud lugudest välja jäävad. Lugudes on päris korralik poliitiline alatoon: rahvaste hävitamine, suhted võimudega (kellesse Sapkowski eriti soojalt ei näi suhtuvat – noh, see on eluterve nõukogude taak ja igati tervitatav. Inimesed, kes pimesi autoriteete usuvad, ajavad mulle hirmujudinad peale.). Vaid üht novelli lugedes ei panekski seda niiväga tähele, aga kogumikuna võttes tekib tunne, et autor tüürib ikka mingi suurema maailmapildi suunas ning ei panusta vaid elegantsele madinale. (Kui päris aus olla, siis viimast peaaegu ei näegi. Olid mingid merekollid, aga teised probleemid lahendati küll ühe mõõgahoobiga ja oligi lahing peetud.)

Stiil on Sapkowskil üsna kerge ja õhuline – nii õhuline kui see robustsete teemade puhul olla saab. Teisisõnu: ta ei punnita elu eest mingit eepikat. Huumorisoone on Sapkowski samuti üles leidnud. Mees näib ka järgivat reeglit, et igale naljale tuleb lükkida otsa üks enam või vähem nukker või õõvastav moment. Maailmas peab valitsema tasakaal, õige natukene kurja poole kaldu, aga samas paneb ta silmapiiril happy endi igaks juhuks ette terendama.

Miks lugeda:

  • hea eskeipismkirjandus: loed iroonilistest draakonitest ja mingitest veealustest linnadest ja tuju läheb heaks
  • huvitab, mida poolakad fantasy-rindel korda saatnud on
  • jutud saavad ilusti läbi ja pole suurt vajadust tuhande järje järele
  • asi peaks ka maakeeles ilusti olemas olema

Miks mitte lugeda:

  • tegelikult, Geralti-juttudel on järgi küll ja mitte vähe. Kui hamba verele saad, siis on neidsamuseid loetavates keeles teinekord üsna raske hankida. (Kuigi nüüd peaks põhilood vähemalt inglise keelde ära tõlgitud olema, sest tüübist on tehtud arvutimänge ja vist isegi ka film.)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s