Robert Beachy “Gay Berlin”

Robert Beachy. Gay Berlin. Birthplace of a Modern Identity. New York 2014

Selle raamatu puhul ütleb pealkiri ilusti ära, millega tegu: Berliini homoseksuaalsed keerdkäigud 19. sajandist kuni natside võimuletulekuni. Ütleme nii, et peale seda lugemisvara nihkub perspektiiv hoopis teiseks ja enam ei saa aru Eesti homovastastest. Siin olevat patuelu? Lubage naerda! Meieaegsete elu tundub selle nalja kõrval õite kuiv, igav ja kitsarinnaline. Kui ajal, mil Berliinis oli homoseksuaalsus põhimõtteliselt vabaduskaotusega karistatav (enne Esimest maailmasõda ja sõdade vahel osaliselt), loeti Preisimaa päälinnas ligi 40 geibaari ja politsei (peavalitsus – võin siin detailiga eksida) oli sisuliselt nende piiramisrõngas, aga ainus kord, kui neid läbi otsiti, oli vast siis, kui üle tee asuvast politseijaoskonnast pandi pihta tuhat marka ja kahtlustati, et keegi geibaari külalistest oli raha endaga kaasa viinud… Kui Weimari vabariigi ajal ilmus suur hulk LGBT-kirjandust, mis oma vormilt-sisult annab omajagu mahlakat välja… No ei mõista, mida me täna üldse moraalituse üle vingume. Moraalitus? Pigem oleme liiga igavad, seltsimehed, lihtsalt metsikult igavad.

Aga nüüd kiretult raamatust. Beachy on teinud ära tänuväärse töö ja toonud mu huviorbiiti preisi sõdurprostituudid. Meenutame, et Berliin oli enne metropoliks saamist kasarmulinn – umbes 20% sõdureid, enamik neist abiellumiskeeluga. Taskuraha teeniti parkides ja mujal. Lisaks uurib autor seadusandlust, seda, kuidas ühiskond probleemi suhtus, milliseid geiühinguid üldse leidub (meenutagem, et kui sakslane midagi hirmsasti armastab, siis on need ühingud.) ja kuidas ikkagi patuelu käis.

Käis põnevalt: parkides ja baarides. Seda imet tulid kaema geid kogu maailmast (iseänranis tsiteeritakse raamatus paari inglise noorpoeeti) ja väidetavalt jäid nad nähtuga üsna rahule. Keegi ajaloo suurkujudest oli seda sarkastiliselt niimoodi kommenteerinud, et kui Pariisi turg oli spetsialiseerunud naisprostituutidele, siis Berliin pidi ju eristumiseks mehed ette võtma.  Igatahes elasid politsei ja geid omadega rõõmsas rahus, ainult aeg-ajalt raputasid seda ühiskonda skandaalid. Näiteks oli mõnel mehel kombeks oma jõukaid kliente väljapressimisega ähvardada (ja ähvardus ka teoks teha). Kuna häbi ja alandus, mis paljastamisele järgnesid, olid siiski üsna korralikud, siis püüti seda vältida nii kuis võimalik. Teinekord võis aga üsna süütult rünnaku ohvriks langeda: sattus mõni kurjategija vanglasse, sai ta sealt kamraadide käest “potentsiaalsete geide” nimekirja ning türmist väljununa asus hoolega väljapressimiskirju kirjutama. Igatahes tegi suurtööstur Krupp autori väitel just geiohu pärast enesetapu, sest sosistati, et tal oli poistest koosnev teenijaskond, moodsa terminiga “mõnuarmee”. Lisaks puudutatakse ka Eulenburgi skandaali ja seal saab nalja rohkem kui rubla eest. Iseäranis hariv on see skeem, mille ajakirjanikud Eulenburgi paljastamiseks välja mõtlesid. Iroonia ei puudu ka selles, kuidas autor kirjeldab, kuis endistest geisid tolereerivast noorteühendusest SS sai.

Beachy komistab ja kukub oma töös ka mitu korda. Tal on näiteks humoorikas peatees, et sakslased mõtlesidki homonduse nii-öelda välja. Et üks ühing oli justkui see peamine gei-eestvedaja ning kordab end siin ja seal. Aga just ajastupildina on tegu hariva teosega. Ühiskonda mõõdetakse tihtipeale just selle järgi, kuidas ta oma vähemustesse suhtub. Ja tuleb tõdeda, et “ambivalentne” on antud kontekstis küll vast kõige paslikum termin.

Toon siinkohal ära toortõlke noore Klaus Manni (kuulsa kirjaniku väidetavalt geist poja) päevikusissekandest, kui too esimest korda (hüperinflatsiooni päevil) päälinna pääses:

” Üks neist viibutas nõtket jalutuskeppi ja jõllitas mind, kui ma temast mööda läksin. “Tere õhtust, madam,” ütlesin. Ta sosistas mulle kõrva:”Kas sa tahad mu ori olla? Maksab ainult kuus miljardit ja ühe sigareti. Hea pakkumine.” Seal oli tüdrukuid, kes ei saanud olla vanemad kui 16 või 17. Mulle öeldi, et mõned kõige kaunimad ja elegantsemad olid tegelikult maskeeritud poisid… See näeb kindlasti naljakas välja, mõtlesin – poisi keha roosas pitspluusis… Ma olin sellest kõntsast kui nõiutud. Berliin – see Berliin nagu ma teda ette kujutasin, oli võrratult korrumpeerunud. Ma tahtsin palju kauemaks jääda.”

Miks lugeda:

  • saab aimu geidest-seadusandlusest Saksamaal
  • saab näha huvitavat ajastupilti, sest ega ainult kliiniliselt geisid kujutata vaidka ühiskonda nende ümber. Ja see on põnev.
  • paneb meie elud veidi teise perspektiivi ja avardab silmaringi
  • üksikjuhtumid, mida Beachy kirjeldab, on küll teinekord rõvedad, omapärased, hullumeelsed…aga kahtlemata väga, väga huvitavad. Seda juba peavoolukirjandusest ei leia.

Miks mitte lugeda:

  • ei salli geisid üldse. Siis vaata pealkirja ja tee omad järeldused.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s