Kanepisõja kevad

Olen Müncheni antikvariaadis, mida peab hiiglaslik muldvana mees, kes vaevaliselt pilgeni täis riiulite vahel liigub ning kõiki kliente ennesõjaaegse viisakusvormliga kõnetab. Antikvariaat läheb läbi kahe korruse, neid ühendab imekitsas, raamatuid täis keerdtrepp nagu unistus. Teine korrus on tühi. Valgus paistab sinna vaid poolringikujulisest katuseaknast. Riiulitel on paari euroga müügil 19. sajandil välja antud raamatud, mille eest oleks ajaloolane nõus andma oma parema käe, paarist eurost rääkimata. Näiteks üsna haruldane Metternichi biograafia.

On vaikne ja tolmune. Õues on vaikne ja sombune. Kuigi on laupäev ja olen otse suure turu ääres, melu sellesse vanade raamatute pühapaika ei ulatu. Järsku hakkavad lööma kirikukellad. Ikka Marienplatzilt Isartorini välja. Selle hetke katkestavad sõjakad hüüded, millele rahvamass vastab sama raevuka “jaa”-ga. Ma ei suuda sõnu eristada, aga eestkõneleja hääl on külm ja kindel – selline, mis piitsutab rahva üles. Selge, demonstratsioon.

Seal ma siis seisan. Tolmuste riiulite vahel, taustaks kõlamas karjumine ja kirikukellad. Ja miskipärast ma mõtlen, et siit riigist võib küll sõda alguse saada

Hiljem selgus, et tegu oli kohtunikuga, kes korraldas kanepi legaliseerimiseks paarisajapealise osavõtjaskonnaga demonstratsiooni. See on jällegi mõnus detail: üheksast viieni teenid riigivõimu, vabal ajal õõnestad aga selle jalgealust. Parim demokraatia oma eheduses. Mulle selline kaksikelu sümpatiseerib.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s