Joseph Roth “Kaputsiinide hauakamber”

Joseph Roth. Kaputsinide hauakamber. LR 2005/35-37

Jõukas austria-ungari noormees veedab oma päevad dekadentsis, kuni hakkab Esimene maailmasõda – ning siis asub ta kummalisi otsuseid tegema. Ta vaatab neile tagasi täiskasvanuna, murtuna ning võimetuna, kohanema muutunud oludega.

Kohtasin hiljuti üht vana ärimeest, kes kurtis ainsana selle üle, et inimesed kipuvad aina minevikus elama. “Minuvanused ei julge kasutada facebooki, nad räägivad kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi juhtunud asjades nii nagu oleksid need toimunud alles eile. Peod, suhted, ebaõnnestumised, mis iganes. Nad ei lase lahti ja sellepärast ei saa nad ka elus edasi minna. Aga kas pole jube – olla kolmkümmend, nelikümmend aastat niimoodi tardunud olekus? Mis elu see selline on,” rääkis too mees.

Umbes sama situatsioon on raamatu peategelasel: tahaks justkui otsuseid teha, aga siis hoiab tagasi eeldatav pilge sõpradelt või sugulastelt. Tahaks justkui teha seda, mida teised sinult eeldavad. Kui seda ei saa, on parem mitte midagi teha. Kui raamatu toimetajad on tagakaanel teost nukraks pidanud ja seostanud selle eelkõige vana maailma kadumisega: kombed, elulaad, inimesed, ideaalid ja muud. Kuid tegelikult näib peategelase traagika seisnevat jõuetuses ja otsustusvõimetuses: ühest küljest ihkab too seda modernset dekadentsi, samal ajal tahaks justkui ka seda va traditsioonilist elulaadi, mida sümboliseerivad väikeses linnakeses elavad sugulased-sõbrad. Ja nii ta siis kulgeb, ise pea ühtegi aktiivset liigutust tegemata ja selle pärast ka ise kannatades. Ega passiivne elu pole häbiasi: mõnele sobib ta äärmiselt hästi, paneb aga hinge hõiskama ning rohkemat justkui ei tahagi. Kuid vabatahtlikult end nukrasse tardumusse määrata on ette masendav. Selle kõrval oli sama kirjaniku “Legend pühast joodikust” lausa optimismi musternäidis – mees võttis surmale silma vaadateski elust osa, tegi otsuseid, lõbutses ning tundis end võrdlemisi huvitavalt.

Hästi kirjutab Roth selleski raamatus, manades silme ette selle, mis kirjeldatud vormis on küll kadunud, kuid elab siiski vaimuna edasi Viini jahedate losside varjus, uniste kohvikuhommikute suhkrust nõretavates pattudes, austerlaste sarkastilises muiges ja öise praateri tulesäras.

Miks lugeda:

  • korralikult kirjutatud teos
  • saab aimu viini noorte suhtumisest ellu ja suurde sõtta
  • otsid vanaaegset emokirjandust

Miks mitte lugeda:

  • tahaksid vähem masendavaid kangelasi
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s