Idiootide riik: vol_õpetaja

Ma olen juba üsna kaua koolisüsteemist väljas (ja jumalale tänu selle eest), aga saatus nöögib mind viimasel ajal ning viib aina kokku inimestega, kes on ühel või teisel määral haridussüsteemiga seotud. Olgu, mis me keerutame, tegu on õpetajatega.

Iga ameti puhul kehtib üks ja ainult üks reegel: kasuta tervet mõistust. Vahet pole, mida räägib sulle ülemus või eurodirektiiv: kui näed, et asi ei tööta ega hakka töötama, siis pole mõtet ehitada seda neljakandiliste ratastega autot. Väike revolutsionäär läheb igas süsteemis asja ette, iseäranis kui ta on õige asja pärast väljas.

Kuid viimasel ajal olen ma näinud selliseid inimesi, et tekib tunne risti ette lüüa ja õpilastele öelda: tõuse, rahvas, ja mässa, sest oma ainet õpetav psühhopaat on…psühhopaat. On suur vahe inimesel, kes armastab oma ainet ja inimesel, kes on ainepede. Esimene suudab tekitada oma aine vastu austust. Teine arvab, et ainus tee õpilasteni viib läbi hääästi paljude kodutööde ja eriülesannete, sest noh, Tammsaare (mis on üsna kriminaalne raamat ja viljeleb seda va orjamentaliteeti) ütles ju ka, et tee hästi rämedalt tööd (aga armastust ei paistnud ikkagi kuskilt tulevat – teisisõnu, tegu on häbitu eksitava reklaamiga).

Ühesõnaga, mis ma ikka keerutan. Ma olen näinud õpetajaid, kes vihkavad oma ainet ja õpilasi. Olen näinud õpetajaid, kes on…noh, kuidas väljendada diplomaatiliselt…mitte just kõige helgemad pead. Ja ma olen näinud õpetajaid – ning näksigu kurat neid kannist – kes lihtsalt naudivad laste piinamist. Ju siis pole nende endi elu piisavalt huvitav, aga see pole mingi vabandus. Hea õpetaja ei saa olla inimene väikese algustähega. Nüri ametnikuhing, kes aina palgalehe järel käib ja oma kibestumust (ja küündimatust) teiste inimeste peal välja elab. Kodune elu on pekkis? Aga peedistame siis lapsi—ahhaa, tulemas on vaheaeg, no vääname neile siis kohe miski rõlge kodutöö, mida hästi pikalt ja põhjalikult teha saaks! Olge normaalsed, inimesed! Ma meenutan praegu sooja südamega ainult kolme õpetajat. Esimene neist oli ajalooõpetaja, kes põhimõtteliselt vilistas kooliprogrammi peale, rääkis tunnis ka igasugust muud juttu, Eesti uuema ajalooni ei jõudnud me iialgi. Loo moraal? Minust sai ajaloolane (halb, aga siiski). Aga ta oli ka üsna suure hingega mees, kes ei hakanud juuksekarva lõhki ajama – ja sellepärast saab inimesele tänulik olla. Teine oli põhikooli kirjandusõpetaja, samuti mees (karmid sõnad naistepäeval). Ütlesin talle:”Kohustuslik kirjandus on pask, ei taha seda lugeda.” (võib-olla mitte selliste sõnadega) Tema ütles:”Pole probleem, aga sa loe siis kaks-kolm teist raamatut oma valikul ja tee aga lugemispäevik.” Tegin. Seitsmendas klassis refereerisin vist mingit poolpornograafilist naistekat (kui lugemispäevik mind ei peta). Loo moraal? Lugesin need igavad klassikud omal ajal järele ja armastan raamatuid tänaseni.

Teisisõnu: sa nüri ametnikunäru, pisikese hinge ja kitsa silmaringiga inimene, roni ära sealt laste eest!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s