Hardo Aasmäe “Mõttetute riikide aabits”

Hardo Aasmäe. Mõttetute riikide aabits. 2015

Tihti peetakse head mälu suure tarkuse tunnuseks: alati võtab hingekese judisema, kui keegi targa näoga tähtsaid fakte pillub. Seepärast tõusevad demokraatias tihti esile paljusõnalised, kuid sisutühjad inimesed, sest igaüks, kes vaatab korraks sõnaraamatut ja oskab õigesti hääldada paari ameerikamaa teoreetiku nime, klassifitseerub siin kohe võimeliseks masse juhtima. Tegelik tarkus seisneb pigem võimes, faktide toel õigeid, julgeid ja teinekord teiste jaoks ebamugavaid järeldusi teha.

Aasmäe kirjutab maheda musta huumoriga paarileheküljelisi esseid riikide ja nende probleemide kohta. Sealjuures torkab ta sõrme erilise innuga lähiajalukku ja otse paari põletavama mure sisse ning see toob muidu nii abstraktse koha nagu näiteks Jeemen lugejale mitme tuhande kilomeetri võrra lähemale. Kõige rohkem meeldisid mulle aga kohad, kus Aasmäe sidus lokaalse globaalsega: nii toob ta üheks põhjuseks, miks madin Süürias lõppeda ei tohi fakti, et muidu saaks ju mõni teine Araabia poolsaare riik rajada selle kaudu gaasijuhtme Euroopasse – aga see tooks mõnele tänasele vedelate ja gaasiliste maavarade tarneahela tippkiskjale kohe häda koju kätte. Põnevad on ka need kohad, kus autor on teinud ära väikese kodutöö ning rääkinud väliseestlaste kogukondadest ühes või teises riigis.

Kokkuvõttes on see üsna muhe lugemine, leheküljed lendavad ning kuigi kolm lehekülge riigi kohta tähendab, et suurt sügavust ja analüüsi oodata ei saa, on lood pikitud lõbusate faktide-mõtetega, mis ärgitavad ka lugeja ajutegevust. Tegelikult võiks sellist laadi mõtisklused teha kohustuslikuks igas ajakirjandusväljaandes (ja mitte jätta sääraseid pärleid vaid Tegelikkuse KesKusi pärusmaaks) – selle asemel et vaevata lugejat “õige ja igava” tekstiga, võiks olla igas ajalehes nurk sääraste esseistlike-globaalsete mõtiskluste jaoks. Ühiskonda on ikka edasi viinud pigem inimesed, kelle vaimne ampluaa küünib kaugemale söögi-raha-järeltulijate temaatikast ning on paganama kahju, et nood rohkem püünele ei pääse. Seda enam, et tark inimene oskab raske teema ka rumalamale selgeks teha. Pealegi – tänapäeval on iga teema globaalne ning selle asemel, et piirduda jutuga “mida ütles Rõivas-Ilves-vallavanem”, oleks huvitav, kui loo saaks siduda välismaa kogemusega, kui seda on. Sest ega Eesti enamike probleemide puhul ju ratast leiuta. Ikka on keegi sarnase raja läbi käinud ning miks mitte võtta näiteks põllumajanduse töökohtade kadumise loo juurde mõni analoogne näide kasvõi Prantsusmaalt? Mida teeb sealne külamees, kui lüpsimasin majja tuleb ja vanatädi Marie Jeanne’ enam lauta lasta ei saa? Seda enam, et on olemas mingi kahtlane asi nagu Euroopa Liit, mis tahab ikka asja ühtemoodi reglementeerida… ja riigikesed ise tahavad neist reeglitest loominguliselt vabaneda.

Aasmäe raamatu juurde tagasi tulles, siis lugeda tasub seda juhul kui:

  • tahad kevadiselt kergelt serveeritud teksti raskete riikide kohta
  • arvad, et geograafia ning ajalugu võivad ja peavadki lõbusad olema
  • ei aja analüüsi-juuksekarva lõhki
  • rõõmustad nagu väike laps, kui näed originaalset (või vähemasti mõnusalt esitatud) mõtet

Miks mitte lugeda:

  • tahad sügavat analüüsi ja kamaluga karme fakte
  • pead kirjutama nimetet riikide kohta teadusliku referaadi
  • oled kaotanud iroonia ja soovid näha rangelt akadeemilist teksti

 

Geek moment: Mis mulle eriti meeldis: lõpuks ometi on kadunud ilge komme, kirjutada mõttetu ühe t-ga. Kes iganes selle variandi läbi surus, peaks nõrga mõtte tõttu võimsalt nurgas häbenema.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s