Frances Ashcroft “The Spark of Life”

Frances Ashcroft. The Spark of  Life. Electricity in the Human Body. London 2012

Tegu on ühe parima raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ashcroft kombineerib teaduse, teadusajaloo ning võrratu jutustamisoskuse ning teeb ühtäkki arusaadavaks sellised teemad nagu kuidas inimese keha toimib, mis on rakkudel ühist elektriga, Tennessee kukkuvatel kitsedel narkolepsiaga ning palju muud. See on raamat, mida tuleb lugeda aeglaselt, sest teadusliku jutu kõrval (mis seletab mehhanisme, mis kehas aset leiavad) toob Ashcroft unustamatuid näiteid julgetest teadlastest, kes pika patsi ja huumorimeelega varustatult uusi avastusi tegid.

Sellest raamatust selgub, et kui laps on sündinud diabeediga, võib ta õigete tablettide abil täielikult terveks ravida, sest need stabiliseerivad õigeid ioonikanaleid palju paremini kui praegu kasutatav dialüüsiaparaat. Lisaks saab teada, kuidas antiikajal reumat elektriraidega raviti, kuidas töötavad bioonilised proteesid, mida teeb ajuga LSD, miks Edison elektritooli propageeris, miks on kehas olulised kaltsium, naatrium ja kaalium, kuidas inimeste surnukshirumutamine toimub… Peale selle selgub, kuidas mõjutavad keha erinevad haigused, mutatsioonid ja igasugused põnevad ained. Kuidas teadlane ühe nupulevajutusega märatseva härja seisma pani, miks linnutoidule tšillipIpart lisatakse, mida head on võimalik korda saata kokaiiniga ning seda, miks Hiina ja Suurbritannia üldse oopiumisõda pidama hakkasid. Eelkõige on see aga raamat inimese hämmastavast kehast ja toimemehhanismidest, mis toob inimese inimesele endale lähemale. Sest olgem ausad: ega inimene enda sisemust ikka niiväga hästi tunne.

Kokkuvõttes kirjutb Ashcroft nii nagu istuks ta sul kuskil kõrva ääres, jooks kohvi ja kõneleks sulle huumoriga täiesti igapäevastest asjadest. Ta on üks neid tähelepanuväärseid teadlaseid, kes suudavad keerulised asjad väga lihtsaks teha – ja kes on ära teinud uskumatult suure ajaloolise uurimistöö ja võib tänu sellele poetada unustamatuid näiteid muidu nii kuivana tunduva teaduse kohta.

Ausalt öeldes tahaksin siinkohal kõvasti rusikat Eesti koolisüsteemi poole viibutada: selle asemel, et igasugu pahna lastel pähe tuupida lasta ja püha kolmainust “õpik-töövihik-kontrolltöö” viljeleda, peaks kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema ka tubli ports populaarteadust. Oma kogemusest võin öelda, et lapsena juhuslikult leitud “Kriminalistika ajalugu” tekitas minus suurema & kustumatu armastuse teaduse vastu kui kõik 12 aastat gümnaasiumis. Sest teadus on lahe, reaalne elu on lahe – valemite tuupimine on teatud kontekstis vajalik, aga veel vajalikum on tekitada armastus aine vastu. Praegust koolisüsteemi – vabanda väljenduse eest – võiks kõige paremini kirjeldada pildiga, kui seksuaalõpetuse käigus inimesed lihtsalt läbi vägistatakse.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et kui sul on sel aastal plaanis läbi lugeda vaid üks populaarteaduslik raamat, siis soovitan tungivalt just seda teost.

Miks lugeda:

  • huvitav raamat, mis ühendab teaduse, kirjanduse, meditsiini ja ajaloo
  • väga nauditavalt kirjapandud lugu, sest olgem ausad: seda võib lugeda nii arstiteadlane (ning tema leiab sealt omajagu skeeme ja detailseid kirjeldusi) kui ka asjaarmastaja ning tema saab samuti kõigest aru
  • arusaamine keha toimemehhanismidest ja teadusajaloost tõuseb mitmekordselt

Miks mitte lugeda:

  • kui inimesel pole vähimatki tahtmist silmaringi laiendada
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s