Paula Wall “Die Frauen der Familie Belle”

Paula Wall. Die Frauen der Familie Belle. München 2006

Mõnikord vaatan raamaturiiulit ja mõtlen, kuidas üks või teine raamat sinna sattunud on. Aastate jooksul olen kodustele saatnud sadu raamatuid, mida ise veel lugedagi pole jõudnud ja taaskohtumine selle suure riiuliga on alati põnev. Enamjaolt on üllatus positiivne, sest leian uuemate teoste tagant raamatuid, mille ostsin veel enne seda kui nad kultusstaatusesse jõudsid (nt Panemi-lood ja muud põnevat), aga tuleb tunnistada, et kuidagi on sattunud riiulisse ka sellist pahna, et hoian kahe käega peast kinni ja teen Munchi “Karje” väga korraliku remixi. Need on raamatud, mis panevad tahest-tahtmata enda käest küsima:”Kust nad siia said? Kes ostis? Mina? Ostsin? Ja maksin raha selle eest?”

See raamat kuulub viimaste hulka. Alapealkirjaks võiks sel naistekal olla “Üks pulm ja 1000 matust”, sest pikka juttu heietades jõuab abieluranda vaid viiekümneaastane tädi, aga linnaelanikud hukkuvad tormis. Iseenesest pole ju ideel viga, võetakse vabameelne vanatüdruk, kes hakkab surnud õe vabameelset tütart kasvatama, võetakse rohkem või vähem vabameelsed mehed ja siis vaadatakse mitme aasta jooksul, mis neist siis saab. Umbes poole raamatu peale kannatab isegi lugeda, sest autor ketrab mingit pinget ja tekib tahtmine teada, kuidas asi laheneb. Siis aga läheb asi täiesti käest ära, tulevad mingid mõttetud kõrvaltegelased, mingid väga kahtlased liinid ja lõpp on selline deus ex machina-moodi sitanikerdis, et vaatan praegu aknast tuisku ja mõtlen, et pliiti on ka vaja kütta…

Iseenesest püüan ma raamatute vastu võimalikult vähe snoob olla. Kes lugeda armastab, peaks ikka rabama aeg-ajalt võõralt peenralt palakesi ja mitte tegema nii nagu üks tuttav, kes ütleb “ainult populaarteaduslik tehnikakirjandus, kõik muu on pask”. Võõra žanri näppimine tõmbab aju alati käima, isegi kui see protsess on kõike muud kui meeldiv. Just selle teise pilgu, teise seisukoha nägemise pärast püüan lugeda kõike, mida kätte saan. Põhimõtte pärast. Aga.

On asju, mis on niivõrd halvad, et ei kannata kriitikat. Sellepärast on põhjusteks, miks (tugevalt diagonaalis) lugeda:

  • tahad ülilihtsat naistekat
  • natukene ebatraditsioonilisust
  • väga mustvalgeid tegelasi (ja natukene kirjastustega kursis olevana tulebki tõdeda, et naistekaid treitaksegi ühe mustri järgi ja kõige kõrgemalt hinnatakse keskpärasust)

Miks mitte lugeda

  • karakterid on olematud (seevastu saad kõiki klišeesid, mida vähegi selle žanri puhul tahta)
  • sisu praktiliselt puudub
  • liine pole kokku võetud
  • lugu jookseb hüpiklikult ja ebaloogiliselt
  • puudub see, mis halva naisteka ära päästaks: vähegi originaalsem tegelane, tugevad sisupöörded, vähemalt normaalne erootika, lehekülgi pöörama panev stiil… Ei miskit. See-eest võid mitmel leheküljel lugeda, kuidas potililli mürgitada.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s