Valdur Mikita “Lindvistika”

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi Metsad 2015

Kordamine on tarkuse ema, aga on vähe raamatuid, mis oma laadilt ja aineselt korduseks sobiksid. Ses osas on Mikita “Lindvistika” üks originaalne tükk eestlase kirjandust. Autor arutleb eestluse heade külgede üle ning miskipärast tundub, et ka kordab ja poolplagieerib end siin-seal, kuid on raske öelda halba raamatu kohta, mis mõtestab kokku ja lahti kultuuri- ja loodusfilosoofia ning seob pisikesed mõtted ja asjad kaugete, kõrgete ja suurte nähtustega mõnusal moel. See on raamat, mille üksikuid osi saab ikka ja aina üle lugeda, kui jälle keegi tark tädi on rääkimas, kuidas “ühiskond vajab hästi aktiivseid ja ekstravertseid lapsi, kes aga teeksid tööd nagu introverdid” (üks hiljutine ja mitte just kõige parem kogemus võimuesindajaga, kelle peamiseks argumendiks oli “ma tean, sest mul on ka lapsed”). Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mikita kõnetab inimesi vist samal põhjusel, millega kõik suured menukid: kuskil puudutab ta inimese iha ning torkab näpu mingisse ühisossa, millega inimene end hästi samastada suudab. Mikita on nagu põlvkonnakirjanik: ta seisab vanuseliselt ja kogemustelt kuskil keskel ning suudab kõnetada kõiki, kellel on raamatus tooduga kattuvad kogemused. Heatahtlik, muhe ja  maameheliku professori “ah, mis nüüd mina, ma siin natuke oma lõbuks kirjutasin, aga asi hakkas kuidagi minema ja…” meenutav stiil on suureks plussiks ning omamoodi ravimiks tänapäeva nüristava ning suures osas negatiivsust taastootva ühiskonna foonil. Ega ilmaasjata räägi lugejad, et “Mikita räägib nii nagu mina ka tunnen, nagu ma alati arvanud olen” – see on esiteks kirjaniku oskus sõnastada seda, mis teistel südamel ja teiseks justkui väike eestluse taskupiibel, mida võid lugeda ning usklikul hakkab parem. Autor panustab küll metsa- ja sünteesiusule, loodab tarkusele (aga mainib, et lollus on kenasti taastuv loodusvara) ning suudab kuidagi taltsutada eestlase valehäbi oma suguvõsa ees, joodikutest rikkurini. Mikita loob eestlase pildi pisiasjades – ning kuidas on kellelgi võimalik end selles raamatus üldse mitte ära tunda? Eestlane pole täiuslik. Aga oma tuhande hullumeelse pisiasja ning veaga on ta siiski üsna täiuslik. Ja kui kõik metsa läheb, on meil ikka veel soo, mis näeb ehk ka perfektse eestlase tõu ära.

Miks lugeda:

  • muhe lugemine
  • positiivsema eestlase piibel
  • otsid kohta, kus oleks väikesel ruumil palju mõtteid koos
  • otsid stiili, mis kaldub teinekord ka poeesiasse
  • tahad end eestlasena hästi tunda
  • otsid suurt eestlase narratiivi, mida teised veel pakkunud pole

Miks mitte lugeda:

  • kui Mikita eelmised teosed on värskelt läbi loetud, siis tekib suur kordusmoment – mitte kõiges, uusi mõtteid leiab iga nurga pealt, kuid siiski piisavalt tihti, et äratundmine kuklas vasardama hakkaks.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s