Irvin D. Yalom “Kui Nietzsche nuttis”

Loetud versioonis: Irvin D. Yalom. Und Nietzsche weinte. München 2008 (esmatrükk 1992)

Mulle meeldib, kui raamat ajab infot otsima. Antud raamat sundis läbi lugema nii Yalomi kui ka Nietzsche eluloo, psühhoanalüüsi ajaloo, üle sirvima “Nõnda kõneles Zarathustra” ning vaatama, mis film sellest ikkagi vändati.

Tagantjäreltarkus: eelmainitud allikad andsid kokku rohkem kui käesolev teos, mis oma lõpulehekülgedega suutis kenasti närvi ajada ning seda mitte kõige positiivsemas võtmes.

Kuid algusest: tegu on romaaniga, kus 19. sajandi lõpu Viinis tegutsevad päriselt elanud Josef Breuer, Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud ja Lou Salomé kõik ühe päriselt mitteasetleidnud Breueri-Nietzsche kohtumise ümber. Kompleksivaba ja karismaatiline Lou Salomé tuleb puhkusel Breueri juurde palvega, et kuulus arst aitaks Nietzsche enesetapumõtetest terveks ravida, sest “kaalul on kogu Euroopa filosoofia saatus” (ja “Nõnda kõneles Zarathustra” on veel kirjutamata). Breuer, keskeakriisis vaevlev juut, on alguses vastu – temalgi omad mured ja praksis läheb hästi, vaja siis ühte hullu filosoofi tervendada, kelle eest veel kogu tervendamisprotsessi saladuses hoidma peaks. Kuid meenutagem – Breuer on keskeakriisis ja Lou Salomé parasjagu napilt 21-aastane kaunis neiu – loomulikult laseb ta end pehmeks rääkida (sest kes teab, kes teab, ehk võib veel midagi toredat juhtuda). Nietzsche tuleb Viini, näeb Breueri läbi (kuigi Freud talle nõu anda püüab, kuidas ikka salapärasele patsiendile naha vahele pugeda, kuid oh kurbust – Freud on raamatus veel 26-aastane nooruk ja naisteprobleemides päris küündimatu) ja tahab lahkuda, kuid oh häda – teda tabab jumalast saadetud migreenihoog, mis aitab Breueril Nietzsche südant pehmendada…kas üritus õnnestub? Ei, filosoof ei ole ikka veel nõus mingit ravi saama. Kuid siis tuleb Breueril idee: ta pakub Nietzschele vahetuskaupa: tema ravib Nietzsche keha, samal ajal kui Nietzsche ravib tema hinge, tema kurbust, masendust ja enesetapumõtteid (ehk siis, Breuer arvab kavalalt, et teeskleb Nietzschele tolle enda probleeme ja las siis tark mees ise nuputab, mida teha, sest ametlikult sellistele asjadele ravi pole). Nietzsche küll puikleb, aga kui Breuer lööb lauale kaardi:”Mis filosoof sina siis oled, kui ei tea, kas su filosoofiat üldse inimeste peal rakendada saab,” jääb mees nõusse.

Siit hakkab peale üks pikk ja põhjalik unesümbolites ja lapsepõlves kaevumine, kus Breueri teesklusest enam midagi alles ei jää, sest Nietzsche elab oma arstirolli põhjalikult sisse.

Kas asi tundub lootusrikas? Lootusrikkuseks on põhjust, sest Yalom on ise vana psühhoterapeut, kes suudab raviprotsesse vajaliku põhjalikkusega kirjeldada. Kes iial arsti juures käinud on, teab, et põhjalikkus tähendab ka igal visiidil samu küsimusi: kurk? lihased? palavik? Hingehaigustega pole teisiti.Küsimused on peatükist peatükki samad: naised? tühisus? surmahirm? Kuid armastuses ja kirjanduses on kõik võimalik, peaasi, et huvitav oleks.

Yalom trügib kohe alguses raskekahurväega peale: aimab järele 19.sajandi lõpu kõnemaneere, elab psühholoogiliselt inimesse sisse (mis õnnestub Breueri puhul palju paremini kui Nietzsche puhul – too jääb kuidagi kahvatuks ega pääse klišeedest välja) ja mängib meeste kohtumised läbi nagu kõrgetasemelised malepartiid: Breuer ütleb, Nietzsche pareerib ning ega arstist filosoofile argumentatsioonis vastast pole. Raamatu teine pool, Nietzsche-ravikuur on aga nõrgem. Ei, Nietzsche on loominguline, mõtleb aga huvitavaid asju välja ning Breueri psüühhika avaneb nagu asfaldile prantsatanud arbuus. Kuid lõpp kisub selliseks tüüpiliseks deus ex machinaks nagu Vana-Kreeka draamades, kus väänatakse välja kõige lihtsam ja meeldivam lõpplahendus. Sealt tuleb üks suur bromance, vennastutakse, kogetakse “õrnu hetki teineteise seltsis”, saadakse tõelisteks sõpradeks läbi – kuis võiks see teisiti olla – naise kirumise, kellest mõlemad sisse võetud[on olnud]. Ühine häda lähendab.

Miks lugeda:

  • huvitab psühhoanalüüs
  • huvitab Nietzsche
  • eelkirjutatud lugu tundub piisavalt erutav

Miks mitte lugeda:

  • kui ei suuda kannatada, kuidas teos keerab aga vinte peale ja laseb siis asja ühe hoobiga õhust tühjaks
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s