Andrei Ivanov “Rasmus Hanseni kirjutuskera”

Andrei Ivanov. Rasmus Hanseni kirjutuskera. Loomingu Raamatukogu 2015/31-33

Kuidagi kahtlaselt palju on siia LR raamatuid siginenud…see ei tulene kõrgest kultuuritungist, vaid puhtpraktilistest kaalutlustest: need raamatud on kerged. Kaalult, mitte sisult. Enamikul juhtudel on ikka tegu hea vana kooli suitsuvorstiga: täidab kõhtu, rikastab vaimu.

Aga mõnikord satub sekka lastevorst.

Antud teose puhul on tegu lastevorsti valmistustsehhiga.

Ebaoriginaalselt väljendudes: mitte miski ei võta vorstiisu rohkem ära kui selle auväärse protsessi nägemine. Mitte miski pole (üheksal juhul kümnest) nii igav kui raamat, mille püha kolmainuse moodustavad autor isa, kirjutamine poja ning igasugused kunstiga tegelemisest tingitud vaevused (ja elu) püha vaimu rollis. Sedasorti tekstid töötavad kõige paremini nagu pits kõige kangemat alkoholi: väikestes kogustes ja korralikult destilleeritud. “Rasmus Hanseni kirjutuskera” on aga nagu puskar: saagu teda palju, kraadid pole olulised.

Kirjutamine, surmad, elu oma ahastavapaneva poolega, kultuuridevaheline konflikt, tõmblemine kuhugi, kui ainult teaks, kuhu. Raha pole, kirjutamine ei suju, lugejaid ei ole ja neil vähestel pole respekti… Raske on see autori elu. See on kvintessents, mis saab ära öeldud murdosaga neist raamatulehekülgedest. Ümberringi loksub aga ohtralt post-postmordernismi: meilid, üksikud laused, kõikvõimalikud vormikatsed. Kirjutuskera on raamatu jaoks hea sümbol. Kirjutamismasina taga istuvad kolm ahvi, kellest igaüks vastavalt näeb, kuuleb ja räägib halba, teine võimalik tõlgendus (ja see ei ole vihje autori teisele romaanile). See meenutab mu teismeea päevikuid: üks ja sama hala, üks ja sama motiiv kordumas sajas eri variatsioonis, sekka mõni natukenegi erksam mõttesähvatus (põhjus loogiline: kui metsikult põnev  ühe maakoolis käiva ja pisikeses külas elava teismelise elu olla saab? – kui see on ilma igasuguse andeta kirja pandud. Aasta meeldejäävamaks sündmuseks võis lugeda koeralt/puugilt/joodikult hammustada saamist – ja seegi on ilma igasuguse andeta kirja pandud.). Kolm korda võib arvata, kui põnev neid šedöövreid praegu lugeda on.

Tegelikult otsin ma Eesti kirjandussuperstaari. Sügaval hinges on mul tunne, et kuskil peab olema tänapäeva eestimaalase raamat, mis mulle südamest meeldiks. Põlvkondadeülene põlvkonnakirjandus. Rahvusteülene rahvuskirjandus. Inimesteülene väikese eestlase kirjandus, mida võib rahulikult levitada sajas keeles ja kõikidel laiuskraadidel ning häbeneda pole vaja ei sisu, vormi, mõtte ega mõistmise pärast ka kakssada aastat hiljem. Ükskord ma ta leian niikuinii!

Miks lugeda “….kirjutuskera”:

  • huvitab uuem eesti/vene kirjandus
  • huvitavad eksperimentaasussugemetega raamatud
  • tahaks lugeda midagi traditsiooniliselt masendavat, mis ajaks poe taga jooma

Miks mitte lugeda:

  • mitteintellektuaali hingele raske

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s