Michel Lambert “Kolmas trepiaste”

Michel Lambert. Kolmas trepiaste. Loomingu Raamatukogu 2006/31

Lambert annab lootust teistsugustele kirjutajatele: esiteks tõestab endises Belgia Kongos sündinud ja hetkel kuskil Valloonias elav kirjanik, et raamatu mõistet saab venitada pikemaks kui püksikummi: antud teos on napilt 22lk pikk ja klassifitseerub ilusti lühijutuks. Teiseks tõestab mees, kes tegi kirjutamisega algust umbes neljakümnendates, et kirjutamiseks pole kunagi liiga hilja. Rahustav tõdemus ajal, mil kirjanduslik suurteos peab valmima hiljemalt 25. eluaastaks.

Jutt räägib emast ja pojast, poeg toob ema hooldekodust ära enda juurde surema. Tundub, et ema hakkab justkui tuntud kunstnikust keskealise poja ebatraditsiooniliste eluvalikutega leppima, aga poega vaevavad minevikupained, nt küsimus, kes oli täpselt tema isa ja mille eest too vanglas istus…ja ikkagi ihkab tema keskealine hing seda vanema heaksiitu. Miskipärast olen selle “vanema heakskiidu” teemaga viimasel ajal palju kokku puutuma pidanud ja ma ei saa sellest probleemist eriti aru. Hüva, kui sa oled võrdlemisi noor ja sul on vaja mingisugust…noh, kinnitust või nii, et sa endas kindel olla saaks – siis võib asja veel mõista. Mõista võib ka seda, kui sa perekonnaga asju arutad, et lihtsalt teisi vaatenurki näha, sest ise asja sees olles tekib silmaklappide oht ja perekond on arutamiseks üsna turvaline valik, sest isegi kui nad jama ajavad, tunned sa neid piisavalt hästi, et iga jama eos ära tunda. Aga noh, see, kui inimene käib aasta otsa psühholoogi juures, kuna vanemad olid ranged ja inimene ei suuda sellepärast kuidagi oma teed leida, elu elada, õnnelik olla, otsuseid teha, sest ootab justkui, et iga valik ette heaks kiidetakse, on veidi kummaline probleem. Peategelane tundub just see viimane mees olevat: ei saa kuidagi õnnelik olla, sest miski tema suhtes emaga jäi nii häirima, et ta ei suuda enam üldse suhteid luua. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem leiab kinnitust arvamus, et kõikide oma emotsioonide, valikute ja hädade eest vastutame ikka meie ise. On suhted perekonna-sõpradega head? Suurepärane. Kui mitte, siis tühi temaga. Inimesi on maailmas palju, kvaliteetsete suhete loomiseks peaks valik olema piisavalt suur. Ja maailmas on ka palju teisi toredaid tegevusi peale kohustuslike lõunasöökide suguvõsaga, mille käigus kõik üksteisele vaikides otsa vaatavad ja oma mõtteis sajanditaguseid (tõelisi või kujutletavaid) solvanguid meenutavad.

Stiil oli ilus, kuigi prantslaslikult hüplev; sisu oli niimoodi edasi antud, et sellest saaks kiiresti mõne teatritüki valmis vorpida, aga lõpplahendus, see vajus kuidagi ära ning kui on võimalik, et raamat jätab ühtekokku võimsa ja lödi mulje, siis seda “Kolmas trepiaste” ka teeb.

Korralik negatiivne teraapiaraamat, mida võiksin paarile inimesele soovitada sõnadega “kui nii jätkad, saab sinust kirjutada “Kolmanda trepiastme vol 2″”.

Miks lugeda:

  • tahad teada, kuidas kirjutab Michel Lambert 300 aastat hiljem: selgub, et antud autoril on temast hulga kuulsam 17. sajandi lauljast nimekaim
  • on tekkinud huvi nii ebaterve, aga jumal, niivõrd tavalise ema-poja suhte vastu
  • teos on 22 lk pikk – saad loetud raamatute nimekirja väikese vaevaga täiendada

Miks mitte lugeda:

  • tahad nalja saada
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s