Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Justin Petrone. Minu Eesti 3. Mis juhtus? 2015

Raamatu sain laenuks sõnadega “no ma ei tea, tundub selline vingumine”, nii et eelarvamued olid laes. Kuid siis meenus mulle Petrone esimeste raamatute stiil, mis oli selline lihtne ja lööv ja kõrgkultuurist mõnusalt möödakäiv… Nende kahe infokilluga varustatult alustasin maratonlugemist. Hoiatuseks: kuna loen Eestis väljaantud kirjandust väga väikestes kogustes, püüan pattu heastada sellega, et räägin neist raamatutest siis pikemalt (kui võimalik).

Petrone raamatute puhul kehtib seljankaprintriip: ükskõik, mida inimene ei arva sealt ka leidvat, on tal ikka õigus. Sest kes see, kurat, ikka teab, missugused ülejäägid sinna supi sisse visatud sai? Nii on õige (see vähene), mida ma senimaani temast teiste arvamuste läbi kuulnud olen. Vingumine? Jah, ikka. Arvestades, et tegu on mehe pooldepressiivse faasi ja hirmsa eneseleidmisteekonnaga karmil ja kaugel maal, siis on see mingil määral õigustatud. Samas…on autoreid, kes suudavad teha vingumisest ja kriitikast kunsti, nii et see on tõesti nauditav. Missugune suur raamat pole siis vingumise peale üles ehitatud? Kas tundub, et Kafka kirjutas “Protsessi” peomeeleolus? Aga vingumisega on see probleem, et kui seda maagilist joont kunsti ja tavavingumise vahel ei ületata, siis jääb tulemus veidi lahjaks. Sama kehtib irooniaga  – nii enda kui teiste arvel. Pole midagi mõnusamat korralikust irooniast, viska kamaluga sisse sarkasmi ja rõvedust, nii et seda lendab kahte lehte nagu Mustamäe kõnniteedel pühal lumesulamise ajal koerajunne. Vaata või “Švejki” – seal jagatakse matse vasakule ja paremale, aga kunagi ei tundu, et seda relva kasutatakse teiste alandamiseks, selleks et ennast ülendada.

Mul oli seda raamatut psühholoogiliselt huvitav lugeda, sest tegu on umbes-umbes minu eakaaslasega, kellel on sarnane välismaal & teises kultuuriruumis elamise kogemus. See, et riiki vahetatakse, tähendab vaid, et ollakse vaba vana riigi seadustest ja kommetest, mitte seda, et kehtiksid vaid iseenda loodud reeglid. Kahjuks ja paraku on seda välismaal kerge unustada ja see on ka üks pagulastemaatika probleeme. Hea uudis on see, et realism aitab: kõrgeim tolerantsuse aste on vist see, kui lihtsalt rahule jäetakse ning probleemidevabalt külg-külje kõrval elatakse. See ürgne, raamatut pea punase joonena läbiv ohe “miks nad küll ei võiks olla nii nagu mina” väsitab kiiresti ära. Teatavasti karjub kõige valjemini see, kelle king pigistab ja sellest on ka mu möire osaliselt tingitud.

Nüüd jõuan punktini, mis tõmbab minu vähese tolerantsusekübeme tualetipotist alla: nimede pildumine. Kui midagi lendab siin raamatus kahte lehte nagu eespoolmainitud fekaale, siis on need nimed. Poliitikud, kultuurarahvas, karvased ja sulelised. Hüva, võib-olla ma olen kade. Ikkagi eestlane. Ja ma pole peaaegu kedagi raamatus mainitutest ihusilmaga näinud ning see segab ehk mu kriitikameelt. Sellegipoolest mõjuvad mingid seigad nii nagu oleks need raamatusse sisse toodud vaid seetõttu, et see on teatud poliitiku/tuntud isikuga seotud ega vii iseenesest ei narratiivi edasi/ ei anna isegi tunnistust karakterist kui sellisest. Võib-olla ei torkakski see niimoodi silma peast välja, aga saatuse tahtel loen kõrvale Tuchmani “Augustikahureid”, kus autor suudab millegi täiesti igavaga, ütleme, vuntsikeerutuse kirjeldusega, poole ammusurnud-vähetuntud karakteri sügavusest/ iseloomust edasi anda. Sulle tekib silme ette elus kuju, kes hingab, igatseb, peeretab… Kui viskad sisse nime, tee see isik natukenegi huvitavaks – inimene pole tänavapost. Aga Petrone suudab ka omaenese naise kuidagi 2D vormi pigistada…

Sellest hoolimata: raamatus oli ka väga helgeid hetki, nt Petrone kohtumine Kiviräha loominguga või tema Mart Laari tsitaat. Hmm..see tundub nagu maaslamaja löömine. Ei, ausalt… Kui kõik need jutud blogisse pista, oleks tegu suurepärase asjaga, aga raamat ei tundu antud tekstide jaoks kõige sobivama meediumina, sest asjad-inimesed, millel oli potentsiaali saada suuremaks kui elu, on tehtud elust veel pisemaks.

Miks lugeda:

  • kaks esimest raamatut on läbi ja tekib küsimus, mis edasi sai
  • oled Petrone stiili austaja
  • otsid kerget meelelahutust
  • tahad osa saada Eesti kultuskirjanduste uusimatest arengutest

Miks mitte lugeda:

  • tahaks sügavamat kirjandust
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s