Ernest Hemingway “Pidu sinus eneses”

Ernest Hemingway.Paris. Ein Fest fürs Leben. 2012. Tõlk. W. Schmitz

Hoiatus: kelle jaoks Hemingway on puutumatu & püha & vaieldamatu lemmik, peaks nüüd selle internetiakna kiiresti kinni panema. Ütlen juba ette ära: kirjutamine tuleb Hemingwayl ülihästi välja, selle kallal ei nori. Kes soovib viisakaid arvustusi, leiab need kas kultuuriajakirjadest või näiteks siit.

Kuna tegu on väga, väga tuntud raamatuga ja kõik intellektuaalid ja (tuttavate väidete kohaselt ka) Pariisi turistid ja, pagan võtaks, ka Vila-Matas olevat seda lugenud, siis tundsin hariduslike lünkade pärast suurt piinlikkust. Isegi nii suurt, et ostsin lõpuks saksakeelse variandi, sest ei jaksanud ingliskeelse saabumist ära oodata. Nii nagu paljude kuulsate-klassikaliste asjadega kipub olema, siis lootused ja tegelikkus olid pöördvõrdelises suhtes. Arusaadav, sest ma olen väga mõjutatav inimene ja kui kuuled ühe ja teise käest, et „ilma selleta ära Pariisi mine” või et „tegu on 20ndate Euroopa kultuurielu piibliga” või „suurima klassikuga, kes iial elanud” või “vana Ernest on mu kõigi aegade lemmikkirjanik”, siis loomulikult tekivad mingid kahtlased ootused. Et aga iga inimene loeb raamatut erinevalt ja nopib sealt rääkimiseks välja omale sobivad mõtted, siis tekib pikaajalisel kuulamisel vaimusilmas selline über-raamatu pilt. Ehk: ootad raamatut, millel oleks kõik kirjasõna eelised, aga mitte ühtegi puudust. Samahästi võiks loota, et aeda ilmub ükssarvik.

Hüva, tuleb tõtt tunnistada: Hemingway pole mu lemmikkirjanike panteonis kunagi teab mis kõrgele ronida suutnud. Küll aga ronib hetkel huvipanteoni tippu 20ndate aastate teema ning siin loen ma täiesti kriitikavabalt igasugust pahna (pahna nagunii, ca. 80% mu lugemusest ei jõua iialgi siia netiavarusse). Sellepärast kalkuleerisin loogiliselt, et noh, pane üks pluss üks kokku, saad kaks ehk midagi täiesti loetavat-praktilist. Loetav ta oli, ainult et Pariisist kui linnast sai kätte püha kolmainuse: jaheda ilma, kohvikute-kelneri hingeelu & hiiglaslike dopinguannuste all kannatavad võidusõiduhobused. Hemingway enda kolm tahku: talle meeldis suusatada & ta oli distsiplineeritud töötaja & kohusetundlik sõber. Vastutahtsi tekib mulje, et Hemingway püüab küll öelda „oh, mis nüüd mina, vaadake, kui lahe rahvas siia üle valla kokku tuli”, aga tegelikult kumab igalt poolt välja suhtumine „kõik on saamatukesed ja jõuetud, aga õnneks olin mina ka Pariisis ja jõudsin Fitzgeraldile seksuaalõpetust anda”.

20ndate Pariisi kuulsustest meeldis talle kõige enam suure südamega Ezra Pound, keda Hemingway kirjeldab kui uut Kristust. Gertrude Stein käis talle (kirjastiili arvestades) närvidele, aga tollel olid jälle head kontaktid. Scott Fitzgerald oli tema jaoks inimesena üks suur hunnik õnnetust, aga olles läbi lugenud „Suure Gatsby”, otsustas Hemingway talle eluaeg sõber olla ning teda igati toetada.

Eksistentsiaalse poole pealt: nälg, kultuuriinimeste hirm läbikukkumise ees ja varastatud kohver noorpõlve juttudega.

Ei mäleta, kes või miks, aga kunagi tõmmati seltskonnas üles teema, et Hemingway olevat tuntud naistevihkaja ning nagu nimme pidin ka seda siit raamatust otsima (Astu ette, sina, kes sa seda mulle rääkisid ja objektiivsuse ära rikkusid!). Kes otsib, see leiab: kullafondi kuulub vast Hemingway vaimustus lause üle „Les femmes pleurent comme les enfants pissent.” Tundub, et naisi hindab ta (vähemalt selles) raamatus kahest aspektist lähtudes: 1) kas naine on füüsiliselt tugev – raamatu kõige kõrgema hinnangu osaliseks sai kleenuke tüdruk, kes suurt ja rasket seljakotti kandes kiiremini mäest üles läks kui Hemingway ise 2) Kas naine laseb mehel tööd teha. Siit tuleneb ka tema surematu viha Zelda Fitzgeraldi vastu, sest vähemalt Hemingway käsitluses oli naine see, kes Scotti suurteoste kirjutamisest eemale hoidis.

Üldiselt on Hemingway sulg inimeste (eriti lähedaste) kirjeldamisel äsja suure teritamisprotsessi läbinud, aga võib-olla tuleb see a)saksakeelsest tõlkest ja b)saksakeelsest tõlkest, mida olevat esimese väljaandega võrreldes väga oluliselt muudetud, nii et see „muutuks raamatuks, mida Hemingway ise välja anda tahtnuks”. See on vana lugu, et kadunud kirjanike järeltulijad mitmekümne aasta pärast hirmus täpselt teadma hakkavad, missugused need kuulsa esivanema kirjanduslikud ambitsioonid täpselt olid. (Imelik suhtumine…ma ei usu, et mu perekond isegi blogipostituste koha pealt öelda saaks, missuguse stiili ja tujuga seda redigeerida tuleks, et täpselt mu maitset tabada. Veresugulus ei ole veel mingi eksperdidiplom, aga see on maitseasi.) Raamatu lõpust leiab ka väljaandja litaania teemal, miks küll muudeti ja miks see hea peaks olema.

Raamatu parim osa oli Ford Madox Fordi kirjeldava lühijutu lõpp: puhas ilu ja klassika – juba ainuüksi sellepärast tasus lugeda. Kokkuvõtvalt: suurtes kogustes ajab natuke närvi, aga igaõhtuse öökapilugemisena on hingele hea. Tõmbad aga hästikirjutatud lause-tsitaadi välja & tunned end kultuursena.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s