Tuula Karjalainen “Tove Jansson: tee tööd ja armasta”

Tuula Karjalainen. Tove Jansson: tee tööd ja armasta. Tallinn 2014

Ilusa kirju raamatu peale sattusin läbi teiste blogide. Kaas oli nii kutsuvalt kujutatud, et mõtlesin:”Kui tast muud ei saa, siis on vähemalt riiulis ilus.” Sellest hoolimata möödus mitu kuud, enne kui ostmiseks ja siis veel mitu, enne kui päris lugemiseks läks. Tundus, et raamat otsis õiget aega ja leidis selle kuumas rongis, kui ümberringi sõitsid viljakoristusmasinad ja riigis käis kõva debatt selle üle, kas on üldse mingit ajakirjandusvabadust või on ainult riik, valitsus ja selle ilmeksimatud postulaadid.

Karjalainen on võtnud ette ses osas monumentaalse töö, et püüab avada Janssonit eelkõige kui kunstnikku. Muumitrollid – need on kõrvalprodukt, oluline kõrvalprodukt, aga naise enda elus oli kõige olulisemal kohal maailmine. Mulle meeldis, kuidas alguses kohe meeleolu loodi: ennesõjaaegse Pariisi rahulik-õhtuvinene olek, kus kõik oli hea ja rõõmus. Arvasin, et raamat läheb samas vaimus poeetiliselt edasi, aga Karjalaineni paat kaldus siis tugevalt akadeemilisse kreeni. Viimane on tuntud selle poolest, et esimesed pool lehekülge on kutsuvad, poeetlised, meelitavad ostma & näivat ütlevat:”Ka sina, loll, saad sellest teosest jagu” ning siis hakatakse erialasõnavaraga vasakule ja paremale lajatama, nii et lõpus ei saa enam millestki aru. Ühesõnaga, lugu läheb asiseks ja kuivapoolseks. Õnneks kompenseerib vea Janssoni enda kirev elulugu: erinevad huvid, põnev ajastu, sõjad, Soome kunstielu kujunemine, kirevad inim- ja armusuhted, reisid & ikka ja jälle väikesed saared. Ehk on soomlasele saar samasugune hingekodu nagu eestlasele mets? Selline stiihhia küüsis ja hirmutav, aga sellegipoolest oma, laeb hästi patareisid? Soomlaste hingeelu osas on mu teadmistes suured valged laigud.

Tove Jansson ise astub (vähemalt selle raamatu) lehtedelt maha kui üks kangekaelne, isepäine ja meeletu töövõimega naine. Miljonite laste lemmik, kes valis ise lastetuse. Liigse töö üle kurtev töönarkomaan. Kompromissitu sihisaavutaja – elus pidi olema teatud sorti kaaslane, teatud sorti ateljee, teatud sorti saar, töö kvaliteet – tundub, et Tove ei tahtnud mingis asjas hinnaalandust teha, ei endale ega teistele. Läks läbi elu nagu võimsamat sorti aurumasin, kes aga vähemalt Karjalainese käsitluses eriti palju ei naernud. Ebainimlik? Ehk tabaski autor sellega mingit Tove tahku, mis vähemalt raamatuillustratsioonidest õhkuvast romantikast välja ei paista.

Aga need maastikud, need maalid, eriti “Nähtamatu lapse” kaanepildi sinakasroheline visand – see meenutab olemuselt kangesti Ilon Wiklandi… Ja see Soome ühiskonna suletus & vaenulikkus kõikide uuenduslike suundade vastu – see meenutab hirmsasti ühte teist aega ja ühte teist maad.

Soovitan, kui tahad

  • saada aimu Tove Janssoni ajast ja inimestest ja natuke Tove Janssonist ka
  • teada, kuidas tekkis muumitroll
  • teada, kuidas toimisid kahe sõja vahelised/ sõdadejärgsed kunstiringkonnad Soomes & soomerootslaste seas

Ei soovita, kui

  • tead peenemalt joonistatud Tove Janssoni portreeraamatut
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s