Oskar Kallas “Maajumala poig”

Oskar Kallas. Maajumala poig. Tartu 2015 [Koostaja: Hando Runnel] Kui noor (tulevane) diplomaat, rahvaluule- ja keeleteadlane Oskar Kallas 19. sajandi lõpus vanarahva laule ja pärimusi üles kirjutama läks, olid paljud lood juba hääbumas. See ei takistanud Kallasel suure põhjalikkusega mööda Eestit ja Läti alasid reisida, et kõikjal vanu eestikeelseid laule-lugusid-muistendeid üles tähendada. See raamat jagunebki kaheks osaks: esimeses kirjeldab Kallas essee- (või poolhumoorika artikli) vormis oma rännakutel tehtud tähelepanekuid alates teaduslikest faktidest (kui palju eestlaste külasid Läti aladel on, kui paljud inimesed ka tõesti eesti keelt veel oskavad – ja siin müts maha inimese ees, kes tõepoolest ühe küla teise järel läbi käis ning ametlikku statistikat trotsis) kuni kurbnaljakate lugudeni välja. Viimaste poole kalduvad lood stiilis, kuidas vanakesed ei julenud laulda, sest noorsugu eesti keelt (Lätis) või vanamoodsat laulu (Ida-Virumaal) kuuldes naerma puhkes ja vanakesele häbi tegi. Või siis uskumus, et kõik, kes neid vanu laule laulma hakkavad, päälinna (Peterburi) saadetakse, kus nad “seebiks keedetakse” või neid muul moel karistatakse. Küll hakkas piiblitruu rahvas vanavarakorjajast vastalauluga kuradit välja ajama, sest ega noor & normaalne inimene siis kibedal tööajal sellist tempu tee, et mööda maad rändab ja muinasjutte kuulda tahab. Küll viidi Kallas kui kahtlane isik (Lätis) vihase rahvamassi poolt vallamajja, kus nad siis ametnikult hirmsa koosa said. Teisal peeti teda jälle maajumala (keisri) enda pojaks ning hakati talurahva rasket saatust kurtma, nii et vanade lugudeni enam ei jõutudki. Raamatu teine osa koosnebki nendest raske töö ja vaevaga saadud muinasjuttudest/muistenditest, mida lutsi maarahvas (Rootsi ajal Lätti väljarännanud eestlased) Kallasele poetas. Lood ja nende põhivormid/teisendid on tuttavad pea igaühele, kes on a) lugenud “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ja b) on enam-vähem tuttav vene põhimuinasjuttudega. Põnevaks teeb asja läbiv võru keele (tõenäoliselt mingil määral teisenenud) kasutamine: kohati on ikka nuputamist, mida üks või teine sõna tähendada võiks – aga võiks ka tagant seletava sõnastiku lahti võtta. Igal juhul annab sõnade originaalkeelde jätmine kuidagi tummisema ja tugevama lähenemise ning pole seda tunnetki nagu oleks vaid “tühipaljaid” muinasjutte lugenud. Präänikuna leiab raamatu lõpust Kallase kaasaegsete ülistused ning järelhüüde, nii et ei pea ka kogu teadmist wikipedia hooleks jätma. Soovitan, kui:

  • huvitab Oskar Kallase isik (oma tekstide põhjal jätab ta endast humoorika inimese mulje)
  • huvitab eestlaste varasem väljaränne naaberriiki (saab põnevaid võrdlusi praeguste kalevipoegadega tuua, kui väga vaja on. Väidetavalt oli lutsi maarahvas kõva käega ning nii mõnigi vanaätt rääkis Kallasele, kui magusasti mõisahärra viin oli maitsenud, kui mõisaid kambakesi rüüstamas käidi.)
  • meeldivad muistendid/muinasjutud/folkloor, loomulikult
  • huvitab, kuidas see vanade lugude korjamine 19/20. saj ikka praktikas käis (Eriti soovitaks neile, kes arvavad, et pandi aga vanamemm kivi peale istuma ja enne ära ei lastud, kui laulud lauldud.)

Hoia kaugemale, kui:

  • ei meeldi eespoolnimetatud teemad
  • pole kannatust, et end aeg-ajalt võru keelest läbi närida
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s