Gillian Flynn “Kadunud”

Gillian Flynn. Gone Girl. Crown Publishing 2012

Kuna “Teravad asjad” ajas lati üsna kõrgele, siis lootsin raamatust tõesti väikest, hästikomponeeritud imet. Ja ega ta suurt alla ei jäänudki – jälle pealtnäha normaalsed, sisemuses ai kui kahjustatud isikud, ebausaldusväärne minajutustaja ning lugu, mis sunnib viimase leheküljeni lugeda, sest psühhopaatsete peategelastega juba on kord nii, et lõpplahenduse puhul on autorile kõik teed ühteaegu loogiliselt valla.

Jutt algab sellega, et viienda pulmapäeva hommikul ärkab abielus pettunud mees selle peale, et naine talle köögis pannkooke küpsetab. Mees läheb tööle ja saab õige pea kõne naabrilt, kes ütleb, et majauks on lahti ja tõsi-tõsi, kui mees kohale jõuab, on naine läinud. Kõik viitab sellele, et toimunud on mõrv. Kõik viitab sellele, et mõrvariks on mees.

Flynn paneb asjad paika oma matrjoška-stiilis kirjutamispõhimtõtetga: lugu algab ja on natuke segane, siis tundub, et asjad on jällegi liigagi selged, siis juhtub midagi, mis pöörab kõik jälle pea peale, siis tundub, et asi hakkab uuesti lahenema, aaaga ei, siis juhtub midagi, mis kombineerib kõik senini esinenud vaatenurgad, aga viskab kõigele veel suure võika vindi peale ja jätab lugeja õhku ahmima. Ja selle kihilise efekti põhjustjaks polegi mitte ilmtingimata peadpööritav action vaid ikka karm psühholoogia. See, kuidas Flynn inimest nagu sibulat koorib, aina sügavamale, mädanenud kihtideni väja, ongi tema raamatute põhiessents.

Antud romaanis ei saa aga kuidagi lahti tundest, et mingis mõttes on see õige must ja küüniline abielu apoloogia.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s