Elif Shafak “Armastuse 40 reeglit”

(Loetud saksakeelses versioonis, aga kuna teos on õigusjärgse omaniku käes, ei viitsi täpsemaid andmeid üle kontrollida.)

Türgi läbi aegade üks enimmüüdumaid ja rahvusvaheliselt furoori tekitavaid raamatuid ühendab endas kaks lugu. Esimene on neljakümnese, kolme lapse ema ja petetud naise oma, kes ei usu armastusse, aga siis tuleb appi uus töökoht, mille raames on vaja üks romaan läbi lugeda ja öelda, kas asi sobiks kirjastusele või mitte. Meili teel tekib sõprus raamatu autoriga, islamisse pöördunud iirlasega. Ja teine lugu on just see raamat: keskaegse Konya luuletaja-müstiku Rumi ja derviš Šamsi kohtumise ja sõpruse lugu.

Šams on pikkade rännakute vältel omale elu ja armastuse (ja need kaks on tema jaoks üks) põhitõed – needsamused 40 reeglit – selgeks mõelnud ja tahab neid kellelegi edasi anda. Aga see ei tohi olla mingi tavaline inimene – ta nõuab selleks jumalalt kaaslast ja mõne aja pärast saadetaksegi talle teade suurest usumehest Rumist, kes Konya linnas heade kõnedega rahvast hullutab. Kuna Šams näeb inimesi läbi ja on harukordselt otsese ütlemisega, siis tekivad talle vaenlased. Kui linnarahvas näeb, et kuulus kõneleja Rumi hakkab muutuma, ei sobi see neile. Kõige rohkem häirib see aga Rumi enda poega.

Neljakümne reegli enda kohta ei saa midagi halba öelda – kui teoreetiliselt kõigi nende järgi elada, on süda tõenäoliselt uskumatult kerge, aga elu jälle uskumatult raske. Küll saab aga üht-teist käesoleva raamatu kohta kritiseerida. Kui sõbranna mulle selle laenas, siis oli tema arvamus, et see meeleheitel koduperenaise teema oleks võinud üldse olemata olla. Kohati sain aru, mida ta sellega mõtles. (Massiivne spoilerihoiatus) Liin läheb umbes nii: naisel on rikas mees ja kolm last. Abielu kestab juba oma 20 aastat, kirg on läinud ja armastust ka pole ega pole ka tulemas, sest mees paneb vasakule. Naine leiab interneti teel mehe, kellega saab ka muust kui söögist või prügi väljaviimisest rääkida. Ta ellu tuleb armastus ja ta jätab uue(surmavalt haige) mehe pärast kõik sinnapaika. Moraal mind ei huvita – kui ikka asi ei lähe, siis tuleb ta ära lõpetada. Elu pole igavik ja kooselu pole vangikong. Aga – naine, kes planeerib oma kalendris kõik asjad 10 aastat ette ja viskab siis kõik paarinädalase tutvuse pärast minema? Kah võimalik – aga seal pole mitte mingisugust sisemist heitlust näha, et oi, lapsed, oi 20 aastat abielu, oi naabrid ja kallid majad! Tuli raamat, raamatus oli sõna ja inimene pani kohe ajama. Jah, sõna muudab inimest, aga sõna ei kustuta ju inimese kogu eelnevat ajalugu. Vähemalt mitte kohe. Ikka mingi vana mina kuskil röhitseb ja nõuab tähelepanu – vaevalt ta võitluseta alla annab, kui uued ideed peale tulevad.

Romaani nõrkuseks oligi tegelaste peaaegu šabloonne kujutamine. Oli mõistetav, et igaüks neist kandis teatud ideid, pidi lugejale teatud emotsiooni edasi andma. Ideed ja emotsioonid olid, aga mitte karakterite kaudu! Kõige elavam/ usutavam neist oli veel Šams, sest tema oli ainus, kes ei pidanud loo jooksul eriti muutuma. Aga kõik teised a)kas järgisid eespool kirjeldatud skeemi või b)vajusid unustusse niisama kiiresti kui nad lehekülgedele astusid, sest tegelaste vahel puudus sidusus, sidusus, seltsimehed. Ja kõige hullem on siinjuures, et ma ei oskagi seda sidusust defineerida. Kõik meenutas seda, et autor ütleb:”Jookse!” ja karakter jookseb, kuigi keegi ei saa aru, miks või kuhu, aga romaani tegevust peab ju kuidagi edasi viima…

Sellepärast ütlen minagi – pool raamatust oleks võinud olemata olla. Ja teiselt poolt oleks võinud vähemalt Rumile natukenegi liha luudele kasvatada. Müstik! Luuletaja! Anna, süda, kannatust – Rumi oli kaugelt (emotsionaalselt) kõige kahvatum tegelane, peaaegu samas kaalukategoorias koduperenaise mehega, kes oli “hea viletsa mehe õpikust” üks-ühele maha kirjutatud. Tagakaaneteksti järgi ootasin Rumilt kõige rohkem ja pettusin ka sellevõrra kõige rohkem. See on natuke kurb, sest ma armastan vabamõtlejaid ja isepäiseid karaktereid üle kõige, aga kurat, kuidas ma vihkan, kui hea karakter mingi akadeemilise mõtte või “10 nippi kuidas kirjutada romaani” pärast ära lörtsitakse.

Lühidalt võiks asja kokku võtta umbes nii: armasta, ava oma süda tasasele, ausale tarkusele, kaota armastatu ja hakka luuletajaks.

Kriitikast hoolimata soovitan inimestele, kes

  •  on huvitatud sufismist
  • on huvitatud Türgi uuemast kirjandusest
  •  tahavad avada südant armastusele (ja pane end valmis, see ei ole siin mingi romantikaõpik vaid universaalse armastuse reeglistik, kuigi pealiin…)
  • vajavad ellu tunnet, et kõik on võimalik (Kui raamat läbi saab, võib lugeja tõdeda, et kui selline suss nagu too koduperenaine elu pealtnäha uueks muuta suutis, siis äkki läheb see igaühel meist vajadusel korda.)

Ei sobi inimesele, kes

  • ei suuda usuteemast mööda vaadata. Mõtle loogiliselt – peategelasteks on kaks islami, noh, võiks öelda, raskekaallast. Läbi mille nad seda teemat arutama peaksid kui mitte läbi islami? (Kuigi – usu kui sellisega pole vähemalt nende kahe vahel midagi eriti pistmist, kõik ikka ilusad universaalsed tõed.)
  • vihkab viletsalt kirjutatud suurepärased karakterid
  • kunagi oma armastuse kui suure (ja mitte ainult romantilise) tunde üle mõelnud – siis võib see raamat elu muuta. Umbes nagu Coelho.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s