Azar Nafisi “”Lolita” lugemisest Teheranis”

Azar Nafisi. Reading Lolita in Teheran. London 2008 (esmatrükk 2003)

Kuidas rääkida raamatust, mille lugemisega sai lõputult venitatud, kuna asi oli lihtsalt nii hea, et lõpp tundus eriti ähvardav, jube ja väljakannatamatu? Raamatust, mida sai peaaegu kuu aega igale poole kaasa tassitud, iga lauset, iga peatükki portsjonite kaupa nauditud, mille pärast sai wikipediat kiusatud ja mis tekitas huvi Iraani ning aukartuse kirjanduse vastu.

Lugu kui selline on lihtne: inglise kirjanduse professor, noor Azar Nafisi naaseb pea 13 aastat võõrsil tagasi Iraani. Käimas on revolutsioon ning Azari mälestustes elav liberaalne Iraan laguneb iga päevaga aina rohkem koost. Ta võitleb pearättide, meessõprade keelu ja ebamõistlike seaduste vastu. Ta püüab anda tunde ülikoolis, mille üliõpilased aina enam radikaliseeruvad ning kõlavad fundamentalistlikud paroolid. Ta püüab elada armastatud linnas, kus raamatupoode-trükikodasid-kirjastusi suletakse iga päev, sõbrad kaovad teadmatult ning noored õpilased satuvad vanglasse, kuna meestudeng väitis, et pearäti alt paistev lokk oli seksuaalselt liiga ahvatlev.

Selle maailma vastu loob naine teistsuguse maailma: ta lahkub ülikoolist ning kogub enda ümber seitse oma parimat ja lootustandvamat naistudengit, et siis nendega igal neljapäeval poolsalajast raamatuklubi pidada. Koos arutlevad nad keelatud raamatute üle (Henry James, Nabokov etc) ja nõndamoodi arutledes keerlevad lahti ende endi elud, draamad ja unistused justkui rullitaks lahti kirev idamaine vaip, kus vaprus ja argus, fundamentalism ja üksikisiku vabadusiha, naiste ja meeste maailm on üksteisele nii lähedal – aga samas nii selgelt erinevate värvidega markeeritud.

Nafisi kirjeldab unustamatuid sündmusi – kuidas õpilased haiglasse oma surnud kaaslaste laipu otsima lähevad, kuidas elu ja surm sõltub sellest, kui usklikud su vanemad on, kuidas Teheranis langesid pommid ja villiti salaviina, kuidas rahvusvähemused pidid omaste laibad illegaalsetele surnuaedadele viima, kuidas punase küünelaki kandmine võib olla naise elu kõige julgem tegu. Ta kirjeldab unustamatuid tegelasi nagu pime filmitsensor või “maag” – mees keda nagu polekski olemas, kes loobus uue režiimi võimuletulekuga igasugusest loometegevusest, aga varustas sõpru lääne kauba & hea nõuga ning kellel oli teinekord kodus ainult paar šveitsi šokolaadi tükki, mida külalistega jagas & ise tühja kõhtu kannatas. Ja muidugi kirjeldab ta raamatuid, inimesi läbi raamatute, raamatuid läbi Iraani ja selle sündmuste ning pikib oma juttu sellise hulga huvitavaid tsitaate, et lugemine on lausa lõbu. Valus, häiriv ja hingekriipiv, elamata elude vaikset traagikat täis lõbu, aga samal ajal on seda võimatu käest panna ning selles on kohti, mida tuleks igasugustel erinevatel põhjustel uuesti üle lugeda. Kasvõi sellegipärast, et näha, kas aja möödudes mõjub teos samaoodi teravalt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s