Vera Lourié “Kirjad Sinule”

Vera Lourié. Briefe an Dich. Schöffling&Co. Frankfurt am Main 2014

Teie ees on mitmes mõttes erakordne raamat. Pealkiri viitab kirjadele ja õige on – need on mälestus/armastuskirjad pea kaheksakümneaastaselt Vera Louriélt, vene emigrandist Berliini kirjanikult (nooruses oli ta Lev Gumiljovi õpilane ja kuulus tema noorte luuletajate ringi, aga tekstiproovide põhjal pole luule teab mis tugev) tema pea kolmkümmend aastat nooremale armastatule. Naisele, kes oli kirjanikust ainult platooniliselt huvitatud. Seega on peatükkide ülesehitus alati sama: esimese paari lausega kirjeldab Lourié (1901-1998) oma ängi, kuna sõbratar armastusele ei vasta ja siis järgnevad mälestused tsaariaja Venemaast ning 20ndate/30ndate Berliinist, kui see oli tõeline vene linn ja vene intellektuaalide keskus. Raamatu lõpust leiab Vera Lourié lühijutud.

Olgu etteruttavalt öeldud, et stiil on keskpärane ja sisult viljeleb autor pigem olmekroonikat (kes mida kandis, mida sõi, kes kellega käis ja kuigi ta kohtus tõeliselt kuulsate inimestega (Belõi, Ehrenburg jt) ja oli Berliinis nende lähiringkonnas, siis piirduvad mälestused tihti vaid märkusega, et mees käis lohakalt riides või et naine oli armukade). Kõrgelennulisi arutlusi siit ei leia.

Samas saab pildi kätte jällegi nähtusest, mis on nagu tont – kõik räägivad, et oli olemas ja päris kole, aga näinud on teda vähesed – vene kultuuriinimeste eksiil Berliinis ajal, mil Kurfürstendammil polnud peaaegu võimalik saksa keelt kuulda. Ning saab ka väga intiimse pildi päratult jõuka vene juudi perekonna elust 20.sajandi alguses. Kuidas oli elu tsaariajal, kuidas mõjutas elu sõda, kuidas alguses kõik revolutsiooni tervitasid, kuidas ja miks inimesed kiiresti pettusid-põgenesid. Kuidas kujunes elu võõras riigis, mida parasjagu tabas hüperinflatsioon ning mis oli immigrantidega lausa üle valatud. Kuidas sattus vene juut varjama natsi-vastupanuliikumise tegelasi ning asus pärast sõda suurelt musta äriga tegelema… Nagu autor ise ütleb, eelistab ta nüüd, eluõhtul, oma tormilist ja seikluslikku elu lihtsale ja õnnelikule ja ei kahtese midagi. Kui, siis ainult ehk seda, et tema hilisele armastusele ei vastata.

Kaks põletavat küsimust jätab aga raamat vastuseta ja kui keegi lugejatest mind valgustada oskab, siis ärgu hoidku tarkust vaka all:

1) Vera Lourié kandis Venemaal perekonnanime Lur. Tema isa, Josef Lur, oli arst ja vanaisa rikas börsitegelane. Noorele Verale hangiti varakult guvernant – Tallinnast pärit eesti soost naine perekonnanimega Woitke (kuna raamat on saksakeelne, ei tea, kuidas nime väänatud on). Oleks väga huvitav teada, kes see kange daam oli ja  mis temast sai.

2) Raamatus on ühes kohas märgitud, et Vera Luri tädi – perekonnanimi Finkelstein (nad said vahepeal aadlitiitli ja käitusid Lourié mälestuste järgi nagu uusrikkad, toppides aadlimonogrammi isegi ööpotile, nii et terve suguvõsa nende üle naeris) – vanim poeg Dimitri abiellus veel rahulikemail aegadel eestlannaga. Ka siin oleks väga huvitav teada, kes see väljavalitu oli. Mälestuste järgi aitas just see abielu perekonnal läände põgeneda, kuna naisel oli õigus kodumaale naasta ja perekond kaasa võtta. Vanemad, õde ja hull poeg Boriss läksid Berliini, aga mis Dimitrist ja tema eesti naisest sai, pole kahjuks teada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s