Bengt Jangfeldt “Vladimir Majakovski ja tema lähikond”

Bengt Jangfeldt. Vladimir Majakovski ja tema lähikond. Tallinn 2011

Ma pole kindel, kust alustada. Kas aastaid tagasi kodust leitud õhukesest raamatust Majakovski luuletustega, kus suhteliselt jura revolutsiooniluule kõrval ka paar paremat pala leidus, mida kunagi peast välja ei saanud? Väikese Rakvere raamatupoe allahinnatud raamatute nurgast? Või kirjandustunnist, kus mehest joonistati suur ja võimas, kuigi kahedimensionaalne kuju? Igal juhul oli Jangfeldt see, kes teadmiste nõrgale skeletile liha ümber kasvatas.

Majakovski kui vihatud bolševike poeet. Majakovski kui lihtsalt uskumatult hea ja originaalne luuletaja –  Jangfeldt valib oma raamatus selle tee ja jälgib sümpaatiaga Majakovski teekonda läbi eraeluliste ja kirjanduslike probleemide. Sealjuures teeb ta seda nii nauditavalt, et on tunne nagu loeks mõnda romaani. Oleks selliseid elulugusid rohkem.

Jangfeldt näitab, kuidas vaesest perest pärit riiakal Majakovskil õnnestus sattuda futuristide gruppi, kuidas noored mehed ennast, redised nööpaugus, kõikjal tuntuks tegid. Kuidas ta leidis Lili Briki, temast kaks aastat vanema abielunaise, kes oli talle peaaegu elu lõpuni muusaks. Kuidas Brikkidest (Ossip Brik oli lingvist ja vahepeal tšekist) ja Majakovskist kujunes skandaalne “kiisuperekond” ja kuidas see mehe luuletusi mõjutas. Kuidas kujunesid tema suhted uue võimuga ja kuidas juhtus see, et algselt kirjanduslikku vabadust propageerivast Majakovskist sai bolševike hääletoru, kes suure osa oma ajast valmistas reklaamiplakateid. Kuidas mõjusid Majakovslike välisreisid ja kohtumised teiste tuntud vene kirjanduselu tegelastega (kuidas Majakovski oma keeleoskamatuse pärast kannatas ja seepärast emigreeruda ei tahtnud). Kuidas Majakovski siis nagu saatuse iroonia kiuste just vene emigranti armus ja temaga abielluda tahtis – seda suhet saboteerisid nii riiklik julgeolek kui ka Lili Brik, kes ühest küljest Majakovskile perekonda pakkuda ei suutnud, teisest küljest aga meest lahti lasta – ja veel vähem oma muusa-positsiooni kaotada – ei tahtnud.(Teise saatuse irooniana: tema ainuke laps on ameeriklane, keda ta vaid ühe korra elus nägi.) Kuidas Majakovski oma võimutruudusest hoolimata “kahtlaste” hulka liigitati ning aina hävitavamaid lööke taluma pidi. Tsensuur, alandused – need, mida saab kogeda ainult inimene, kes on oma elualal teistest mäekõrguselt üle, aga jääb siis pisikeste mittemidagiütlevate ametnike küüsi.  Ja siis need tema viimased päevad, mida on nii kurb lugeda – Majakovski, suur mees, suur poeet (ja sisemuses suur laps, kellel on hiiglaslik tunnustus-ja armastusevajadus) otsib aina seltsi ja mitte keegi ei taha temaga isegi kaarte mängima minna.

Jangfeldtil on tehtud uskumatu uurimustöö, ta on sõitnud paljudesse riikidesse, et kõiki fakte kokku koguda ning vürtsitab peatükke Majakovski luuletuste/katketega, mille pani eesti keelde ümber Aare PIlv.

Hea on see, et autor ei räägi Majakovskist kuskil vaakumis vaid võtab haardesse kõik segadused Venemaal, Majakovski sõbrad-vaenased ja – mis eriti huvitav – vene intelligentsi suhted emigreerunud vene intelligentsiga. Tahtmatult tekib tunne ajastust, mis on hulga suurem meie ajastust ja inimestest, kes on suuremad nii meie inimestest kui ka oma ajastust… Ja mis kõige parem: nendele suurtele tahaks kogu aeg kaasa elada, tahaks kogu aeg vahele hüüda:”Kullake, pea veel aastake vastu!”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s