Venedikt Jerofejev “Moskva-Petuški”

Loetud versioonis Venedikt Erofeev. Moskva-Petuški. Kirjastus: Kein&Aber

Ilmselgelt olen viimastel nädalatel liiga palju mõtetut tööalast kirjandust lugenud, nii et ei suudagi kultusteosse piisava aupaklikkusega suhtuda. Raamat sai soetatud tuju ajel – tundus teine nii ilus, punane ja õhuke ning alles palju hiljem selgus, et olen omale lausa nõukogude kirjanduse pärli koju vedanud. Too fakt koorus oma veenvuses välja alles peale lugemist, sest viimatinimetatud tegevus pole selle romaani puhul kergete ülesannete killast.

Jutu tegevuse (teose alapealkirjaks on lausa poeem) saab paika panna paari lausega: ehituselt väljavisatud brigadir Jerofejev on juba tükimat aega joonud ning otsustab nüüd Petuškisse armukest ja poega vaatama minna. Rongisõit kujuneb tõeliseks joomaodüsseiaks, kust ei puudu ükski aus isesegatud märjuke ega vene hinge portreed joodikute koondkujudes.

Lugemisel olid Jerofejevi sõnad kohe ristiks ees. Siin võib oma süü olla ka saksa keelel, sest kuigi tõlge oli silmnähtavalt ilusti tehtud ja selgitavad märkmed võtsid tubli kolmandiku teosest, on venekeelset teksti saksa keeles lugeda umbes sama, mis entsüklopeediakirjastuse kogutud teoseid läbi ussi poolpehmete kehaosade ajada – tulemus jääb kandiline. Lisaks muidugi autori soov, kõike läbi alkoholi väljendada. Vahepeal võtsid žigulid ja tädi Klava musid silme eest kirjuks ja hoogu & motivatsiooni kõvasti maha, sest kaua sa neid tooste ikka loed – tahaks kohe korralikult diagonaallugemist harrastada. Kuid ei tohi, ei tohi – vaim tuleb värskena hoida, sest suurem osa selle teose võlust peidab ennast ridade vahel.

SEST: tegu on tõsiselt vahva raamatuga. Mulle ei tule kohe nii kiiresti teist säärast teost ettegi, kus on segatud meeletu lugemus (tegelased puistavad viiteid ajaloole-kirjandusele-nõukogude oludele nagu varrukast) maskeerituna säärasesse poolharitlaskeelde, et lausa häbi ja tore hakkab. Jerofejev võtab tuntud väljendid, filosoofid, kirjanikud, kontseptid, sügavamad eksistentsi küsimused, jumala, saatana, kurjad inglikesed… ja laseb tegelastel selle kõik joodikule suupäraseks väänata… Kui tark oskab veenvalt rumalat mängida, on tegu hea sooritusega.

Lisa siia unustamatud (unustamatult haiged) tegelased ja tegevuspöörded (Norrale sõja kuulutamine, olukord, kuidas peategelane sõidab kolm aastat rongiga, tasudes sõidu eest lõigukestega erootilisest maailma ajaloost) ja sul on käes teos, kus võiksid igast lausest varjatud ajaloolist/kirjanduslikku/ joomarlikku tagamõtet otsida.

Jerofejevi teos on huvitav ka ses mõttes, et kui stampväljend käsiks nagu öelda: koguteos on suurem kui tema peatükkide summa, siis siin on meil tegu raamatuga, kus mõni lõik annab tervele teosele silmad ette.

Väsitav, tore ja originaalset hullust pakkuv raamat, mille headus selgub alles pärast lugemist – nii nagu suurele joomale järgneb alati korralik kassiahastus. (Ei suutnud kohe vastu panna ja pidin labasusega lõpetama.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s