Ivan Turgenev “Senilia”

Ivan Turgenev. Senilia. Loomingu Raamatukogu 34/2014

Kuidas vaatab elule vana, (voodi)haige ja surma lähedusest teadlik Ivan Turgenev? Selle vastuseks on käesolev raamatuke lühikeste vestetega. Mõned on allegoorilised, mõnes on peategelaseks riik, mõni inimene, mõni üldinimlik omadus. Pilkenoolte armastatud märklauaks on ka kirjanduskriitikud. Teistes võtab ta kolme-nelja lausega kokku vanaduspõlve melanhoolse üksinduse, vanaduspõlve armumise narruse ja mineviku, mida näeb kas läbi valude, teravapilguliselt ja halastuseta. Või siis täieliku nostalgiaga – eriti kõiges, mis puudutab Venemaad, vene küla. See on vast ainus, kus ta ei leia ruumi kibestusele vaid manab mälestustest esile selle idülli nagu ta enda jaoks hinges kandis. Niimoodi nagu saab kodumaad armastada ainult võõrsil elav kirjanik. Ja mõnikord on kodumaad võimalik ainult võõrsil olles armastada…

Üldjoontes jääb kestma mõte elu üürikestest hetkedest, kus ei ole tegelikult tagasivaates mingit suurt peale elamuste, heade inimeste ja tunde, et oled saanud midagi teha, mis endale natuke meeldib.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s