Charles Baudelaire “Mu alasti kistud süda”

Charles Baudelaire. Mu alasti kistud süda. Loomingu Raamatukogu 30/2014

Mis puutub Baudelaire’i, siis on mul tema vastu kahetised tunded. On ju selge, et mees kirjutas hästi ja nauditavalt. Teisalt pole ta kunagi teab mis mu lemmik olnud. Sama kehtib käesoleva raamatu kohta: pisikeses märkmeraamatus – kui nii võib seda nimetada – on palju säravaid mõtteid, mida võiks kirjandusseltskonnas ikka veel tsiteerida. Teisalt esindab ta mõttemaailma, mis seisab minu väärtushinnangutest natuke liiga väljaspool. Seda mitte võib-olla ideede kui just suhtumise poolest. Kas nimetada seda küüniliseks elitismiks? Elus pettumiseks? Mees võiks olla suurepärane ja vaimukas lauakaaslane, keda kunagi lähemalt tundma õppida ei tahaks, sest pärast vestlust tunneksid end ühteaegu ülendatu ja rämpsuna – lihtsalt kuidagi räpasena (juhul, kui Baudelaire kõneles samamoodi nagu ta kirjutas)? Vaim oleks võib-olla ülendatud keele vormide ja väljendusrikkuse läbi, aga inimene sinus tunneks tungi, kiiresti looja poole roomata, sest kõik siin on nagunii halb.

Teose järelsõna “Baudelaire’i saladuse mõistatus” annab ahtakesele teosele lisamõõtme ning kirjeldab mehe kirjanduslikku Eestisse-jõudmist arbujate kaudu ning kaasajastamist Õnnepalu käe läbi.

Kokkuvõtvalt mõjub õhuke raamat natuke nagu rentsel, kust peegelduvad mõned taevatähed.

Paar lauset:

” Elul on vaid üks tõeline võlu: Mängu võlu. Aga kui meile on ükskõik, kas võita või kaotada?”

“Ma olen alati imestanud, miks naisi kirikusse lastakse. Millest on neil Jumalaga rääkida?”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s