Ken Robinson. Element: kuidas oma kire leidmine kõike muudab

Ken Robinson/Lou Aronica. The Element. How Finding Your Passion Changes Everything.

Mul polnud plaanis seda raamatut lugeda, aga internet surus selle mulle vägisi kätte. Otsisin veebist sootuks midagi muud ja nägin, et keegi oli seda parasjagu lugenud ja esimene edasine otsing virutas terve raamatu e-formaadis näkku.

Suur kiri, pikk õhtu – miks mitte proovida? Pealkiri ütleb ära, millega tegu. USA/inglise haridustegelane Robinson julgustab inimesi oma “elementi” leidma – seda tegevust, mis tõeliselt meeldib ja siis sellega tegeleda. Kuigi suurem osa raamatust kirjeldabki inimesi, kes on suutnud hobist elukutse teha, möönab ta üsna lõpupoole, et tegelikult piisab ka, kui inimesel on oma “element” ka lihtlabaseks hobiks, sest, noh, kõik ei saa olla tantsijad või spordifotograafid ja keegi peab paska tööd ka tegema. True story. Ta kirub üsna tõsiselt koole, kuna need ei suuda inimestes oma elemendi algeid arendada ning pigem surub eripärased võimed maha. Tema teooria järgi on igal inimesel mõni meel tugevamini arenenud kui teised ja kõiki ühe, istumisel ja kuulamisel põhineva õppekava järgi õpetada pole õige. Hea näide oli Paul McCartneyst, kes koolis muusikaõpetust sügavalt vihkas, kuna õpetajal oli kombeks tunni alguses vana vinüül käima lükata ja oodata, kuni muusikaarmastus õpilastesse voolab. Biitleid ei tahetud isegi koolikoori – hääled olevat liiga imelikud. Alles oma bändi tehes nägid nad, et polegi mingid läbikukkunud lõngused. Või siis näide mõnest majandustegelasest, kes oli koolis täielik null, kuna asjad teda ei huvitanud, aga see-eest sai juba põhikoolis jõulupuuäri käima lükatud.

See on see igavene dilemma, et mida väikestes inimestes  rohkem arendada? Ei tea ju, mida tulevik toob, sellepärast peaks ju nagu kõike…Aga kui keegi on oma kutsumuse leidnud, siis oleks vale sundida inimesele peale “lase aga kõike ühtlaselt, ühtlaselt” – mantrat – päevas on 24 tundi, ka laste jaoks. Kõike peaks natukene, aga seda erilist, iseäralist, ainult inimesele omast – seda tuleks rohkem arendada kui teisi asju. Ja palju õppeaineid tuleks anda teisiti. Elavamalt. Mitte klouni moodi klassi ees keksides (nagu viimase aja haridusdiskussioonid osutavad) vaid lastele reaalset elu näidates. Sellest ei piisa, kui lastele öelda “Seda läheb teil veel elus vaja!”. Kuidas läheb? Kus läheb? Toome näite, kuidas läheb! Seo ained lapse peas omavahel kokku, terveks maailmaks, nii nagu päriselt on. Ma oleksin võib-olla paljudes ainetes parem olnud, kui asju oleks rohkem pärismaailmaga seotud. Kindlasti oleks nad mällu paremini püsima jäänud. Ja paljud teemad tulevad inimeseni omal ajal, siis kui aeg on küps. Igasugused reaalained olid minu jaoks kooli ajal päris jubedad ja oleme ausad – 90% sellest, mida õpetati, on mööda külgi maha jooksnud. Nüüd olen töö pärast nii palju majanduse, finantside ja statistikaga tegelema pidanud, et olen selles päris kibe käpp. Tahad teada, mis toimub Indoneesia rauaturul kolme aasta pärast? Kuidas areneb Venezuela IT-sektor? Küsi aga! Kogu info, mida mul vaja läheb, tuli lihtsalt, loogiliselt, praktikaga käsikäes.

Kirg, see ainus asi, mida ma võin väsimatult teha, see, milles ma mõõdan oma möödunud päevi, see, mille tegemine ainsana annab mulle tunde, et olen midagi saavutanud – see on aga algusest peale samaks jäänud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s