Liivamaffia

Sul on ilus rand. Erarand. Kena liivaga ja puha. Öhtul istud veel, öllepudel käes, ja naudid päikeseloojangut. Öösel kuuled rannas miskit rabelemist. Hommikuks pole rannas liivast teragi järele jäänud – paljas kivi/muda vaatab vastu.

Umbes sellised lood leiavad maailmas aset pärast seda, kui araablased otsustasid “The World”-nimelise tehissaarekompleksi luua. Tavaliselt kasutatakse selleks merepöhjas leiduvat liiva, mida siis suurte pumpadega üles pumbatakse, aga tundub, et liiv on seal otsakorral. Loogika ütleb, et araablastel ju liiva küll – aga ei, körberahaval on käsil ajaloo suurim liivakriis. Körbeliiv ei sobivat ehituseks – terad olevat pehmed ja ümarad. (Suurepärane materjal päikesepaneelide koostisosade jaoks.)

Liivanappus kummitab nähtavasti kogu maailma. Indias peetakse liivamaffiat riigi üheks hullemaks maffiaks. Hiina jögedel söidavad pumpadega laevakesed ja imevad veekogude pöhjast seda kallist materjali. Rahvastiku kasv ja sellega kaasnev ehitusbuum tähendab seda, et pea igal aastal vajatakse miljardeid tonne rohkem liiva kui eelmisel (hetkel on see number UN hinnangute kohaselt umbes 40 miljardi tonni juures). Ebaseaduslik liivakaevandamine on köikjal au sees: näiteks on Barcelona kuulsast 2,9 kilomeetri pikkusest rannast järgi vaid napid 500 meetrit. Mööda maailmamerd söidavad illegaalsed liivakonteinerid –liivapiraadid.

Mis siis sellest, vöiks möelda – vötame rannaliiva ehituseks ja randa viime aga körbeliiva asemele. Kuid loodusel on siin teised plaanid: importliiv-importrand pole teab mis püsiv ja piisab vaid ühest ilusast tormist, et 30% randa jälle lännu oleks.