Aldous Huxley “Crome Yellow”

Huxley nime olen ma hoopis teise žanriga seostama hakanud kui see vormilt kerge (sisult ajatu) raamat loomerahvast, kes mõneks päevaks sõprade mõisa koguneb. Tegevust kui sellist on vähe – kõik tegelevad oma pisikeste probleemidega nagu loomekriisi käes vaevlev kahekümnekolmene kirjanik, kubismist lahtiöelda sooviv maalikunstnik, süütusest vabaneda sooviv neiu, naine, kellel on meesterindel mitu rauda tules, küüniline realist jne… Huxley esikromaani suurim väärtus olevatki tolle ajaperioodi inimtüüpide satiiriline kujutamine.

Mul ei tekkinud sellega kahjuks mitte mingisugust sidet – teksti oli raske sisse minna ja kogu aeg vasardas peas mõte  “lõppeks see piin ometi kiiremini”. Raamatu parim koht oli vist 18. sajandi aadlikust kääbuse nukrast elust kõnelev osa.

Muidugi leiab sealt kuhjaga sümboleid, igavikuväärilist inimhinge kujutamist ja korralikke kirjeldusi, kuid mõnikord ei teki lihtsalt seda “klõpsu” ja jutt jääb sama kaugeks ja nauditavaks kui majandusaruanne.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s