Aldous Huxley “Crome Yellow”

Huxley nime olen ma hoopis teise žanriga seostama hakanud kui see vormilt kerge (sisult ajatu) raamat loomerahvast, kes mõneks päevaks sõprade mõisa koguneb. Tegevust kui sellist on vähe – kõik tegelevad oma pisikeste probleemidega nagu loomekriisi käes vaevlev kahekümnekolmene kirjanik, kubismist lahtiöelda sooviv maalikunstnik, süütusest vabaneda sooviv neiu, naine, kellel on meesterindel mitu rauda tules, küüniline realist jne… Huxley esikromaani suurim väärtus olevatki tolle ajaperioodi inimtüüpide satiiriline kujutamine.

Mul ei tekkinud sellega kahjuks mitte mingisugust sidet – teksti oli raske sisse minna ja kogu aeg vasardas peas mõte  “lõppeks see piin ometi kiiremini”. Raamatu parim koht oli vist 18. sajandi aadlikust kääbuse nukrast elust kõnelev osa.

Muidugi leiab sealt kuhjaga sümboleid, igavikuväärilist inimhinge kujutamist ja korralikke kirjeldusi, kuid mõnikord ei teki lihtsalt seda “klõpsu” ja jutt jääb sama kaugeks ja nauditavaks kui majandusaruanne.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s