Jean Pauli “Flegeljahre” Marstallis

Suur saksa kirjanik ja aforismimeister Jean Paul peab kultuuriringkondades oma 250ndat aastapäeva. Teatrid on tema teostel põhinevaid etendusi pilgeni täis ja ka Müncheni Residenztheater pole mingi erand. Endises ratsutamiskoolis Marstallis mängiti reedel „Flegeljahre“ ning see etendus oli üks hullumeelsemaid, mida ma näinud olen, andes silmad ette isegi kunagisele Volkstheatri etendusele – ja seda oli suhteliselt raske ületada.

Sisu võin ma ainult oletada (sest raamat on lugemata ja laval toimuvast oli raske aru saada): noor poeet Walt saab päranduse kätte alles siis, kui on teatud ülesanded läbinud (näiteks teatud ameteid proovinud ja kindlate inimeste juures nädalapäevad elanud). Ülesannete täitmisel kohtab ta oma kaksikvenda Vulti, kes aastaid tagasi flöödipuhujana mööda ilma rändama läks. Koos püüavad nad romaani kirjutada, samal ajal ei taha nad aga ka pärandust silmist lasta.

Kuid tegevus ise polegi oluline, sest pooleteise tunni sisse mahub rohkem eriefekte kui tegevust, rohkem vihjeid päevakajalistele probleemidele kui Jean Pauli teosele ning rohkem anarhismi, teatri (iseenda) üle naermist, saksapärast madalat vorstihuumorit ja paljaid keskealisi mehi kui arusaadavat dialoogi. Ühesõnaga, tegu oli hullumeelse ja eklektilise õhtuga, kust igaüks midagi oma maitsele leidis ja ülejäänud 99% oma mälust kustutas nagu halva unenäo.

Minu jaoks saabus etenduse kõrgpunkt siis, kui saali kogunenud publikule laulude saatel tasuta õlu ja vorstikesi jagati. Süda aimas muidugi halba, kui pärast sellist jagamist lavastaja valgusvihku astus, etenduse avatuks kuulutas ning inimestele südamele pani, et elus „on alati hea ja on halb“. Kuna vorstike & õlu klassifitseeruvad universaalselt „hea“ alla, siis tuli karma tasakaalus hoidmiseks tuua lavale etendus, millest ma, tõesõna, kaks minutit pärast väljumist enam suurt midagi ei mäletanud kui madratiskuhja, liiga kiiresti kõneldud dialooge ja valge tiigri kehamaalingus (& kahtlase puhtusastmega trussikutes) kergelt ülekaalulist keskealist meest, kes pool tundi rulluiskudel mööda lava tuiskas. Helge hetk oli filmilõikude ja muusika oskuslik kasutamine. Alati kohustuslik ja šokeeriv Hitler oli samuti olemas, rahvas reageeris ootuspärase nördimussahinaga. Hiigelmiinus: saksapärane rahvahuumor, mille mõistmiseks peab aju amputeerima.

Sellistel hetkedel tuleb tõdeda, et kultuur on ikka kõrgelennuline värk ja igaüks seda ei mõista. Eks minusuguste matside jaoks õlu ja vorstikesi vist jagatigi – et natukenegi rõõmu oleks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s