Neil MacGregor “Maailma ajalugu sajas objektis”

Neil MacGregor “A History of the World in 100 Objects”. England 2012

Kes on näinud selle raamatu juurde kuuluvat BBC-sarja, teab, millest jutt. Peatükkide ülesehitus on valitud täpselt selline, et sa võid elavalt ette kujutada, kuidas autor mööda muuseume käib, objekte näpib, nende ajalugu seletab ning viisakuse pärast alati “eksperdil” paar lauset öelda laseb.

Iseenesest on idee geniaalne: muuseumid on täis igasugust koli, mille tähendust mõistavad sageli ainult vähesed asjassepühendunud. MacGregor võttis vaevaks sada objekti Briti muuseumist välja valida ning räägib 3-5 leheküljel ülevaatlikult nende loo – mis on tihti tervet ajastut/ probleemi iseloomustav narratiiv.

Nii kõneleb peatükk “Abd al Maliki kuldmündid”, kuidas sellenimeline halva hingeõhuga seitsmenda sajandi kaliif arenevat araabia impeeriumi haldas – ja kuidas Bütsantsi eeskuju & kuldmündid selles olulist rolli mängisid. “Mehaaniline galeoon” – 16. sajandist pärit jurakas kuldne laev, mis mööda aristokraatlikke pidulaudu seilas – kõneleb varauusaja Euroopa tehnikahuvist, vallutustuhinast, renessansi pärandist, mentaliteedist ning valitsejate igavesest unistusest korra järele. “Hoxne pipratoosis” jutustab autor ühteaegu pipra ajaloo Euroopas, peatub roomlaste vallutustel Britannias – ning sealsete ülikute elulaadil, sest just sealt see pipratoos pärineb – ning sellel, kuidas hõimud lõpuks roomlased taganema sundisid. Vahepalaks paar rooma-aegset retsepti.

See raamat viib lugeja igasse maailma paika ning kõikidele kontinentidele. Eriti tänuväärne on see, et pole piirdutud Euroopa ega Aasiaga vaid valikusse on haaratud päris palju Ameerikast ja Aafrikast pärit objekte. Teine pluss on püüd, asja mõnikord huvitavamast vaatenurgast käsitleda. Nii räägib peatükk “Augustuse pea” justnimelt tollest keiser Augustuse pronksikujust, mis seisis kunagi tema impeeriumi lõunapiiril,tõenäoliselt tänase Egiptuse ja Sudaani vahepeal. Kui 25.eKr. Meroe riigi ühesilmaline kuninganna Candace mitu Roomale kuuluvat piirikindlust ja linna alistas, võttis ta selle kuju endaga kaasa ning mattis templitrepi alla maha. Suurepärane propagandavõte: iga kord kui rahvas templisse liikus, tallus ta vihatud vaenase peal. Tegelikult räägibki suurem osa sellest peatükist just iidsest propagandast ja valitsejate (enese)kuvanditest ning “meedia” võimust – antiikses võtmes. Tore, kui selle keisri puhul ei peatuta ainult võidulugudes, mida ülejäänud, sajad samasugused Augustuse kujud jutustada oleksid võinud.

Kui sel aastal peaks leiduma aega vaid üheainsa ajalooraamatu jaoks – aga samal ajal on soov igast asjastust natuke rohkem teada saada – siis on see kindlalt üks neid teoseid, mida soojalt soovitan. Lugemine läheb lihtsalt, stiil on lihtne (isegi liiga lihtne ja iga kord kui mõnele pangajuhile sõna anti, karjus hing pimeduses, aga las ta olla), valitud objektid iseenesest huvitavad ning kindlasti tekitab mõnigi peatükk soovi asjast rohkem teada saada. Kui igal muuseumikäigul oleks kaasas giid, kes niimoodi rääkida suudaks, siis ei tahaks keegi vist isegi väikestest muuseumitest nädalate kaupa väljuda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s