Katri Raik “Minu Narva”

Piiriäärsed alad ning ajad on minu salajane kirg. Ajaloos huvitavad mind kõige enam just murrangulised sündmused, ebahariliku saatusega inimesed ja paigad, kus on segunenud rohkem kui ühe rahva või kultuuriruumi mõju. Ses mõttes olen keemik-humanitaar – kõige toredam on jälgida kuidas uue asja või inimese lisamine harjumuspärasele elukorraldusele mõjub. Narva on Eesti mõistes põnev katseklaas, kus reaktsioonid toimuvad Tallinnaga võrreldes mõnikord vastupidiselt ja elu, inimesed ning ideed näivad käivat veidi teistsugust rada.

“Minu Narva” sisaldab endas K. Raigi pildikesi elust selles eestlastele nii eksootilises linnas. Alates linnaelu iseärasuste (ringteel tuleb ise teed anda, parimad söögi-ja joogikohad, Venemaa lähedus) ja poliitikaga ja lõpetades inimesega, kes selles linnas midagi ära püüavad teha. Olgu siis ideed missugused tahes. Kõige huvitavamad olid aga Raigi kirjeldused sellest, mida teine kultuuriruum inimesega teha võib – muutub nii stiil (punased küüned) kui ka käitumismall tervitamisel (väike kommikarp pidevalt ühes). Ja kuidas toimub anti-integratsioon: mis saab siis, kui sa hakkad seda kummalist paika, millest su lähedastel õige negatiivine arvamus on, armastama? Kui sul tekivad “võõras paigas” sõbrad, kellest ise hakkad paremini aru saama ja kes tänu sinule seda “õiget asja” ka paremini mõistma hakkavad… Siis muutud sa “omade” seas mingis mõttes paariaks. Kõige meeldejäävam lõik raamatust oligi  minu jaoks vist see, kuidas Raigi vend talle ühel päeval helistas ja teatas, et tehku naine ise, mida tahab, aga jätku ta teised oma “vene värgiga” rahule.

Narva on põnev koht ja kindlus on omaette vaatamisväärsus. Tegelikult tasub seal käia vist igal teatud eelarvamustega eestlasel. Minu viimane käik jäi mitme aasta taha ja näitas ehedamalt kui mõni teoreetiline loengusari, kuidas toimib meedia, kuidas toimivad eelarvamused ja kuidas lõppude lõpuks igal pool ainult inimesed elavad. Mõnes mõttes on Narva mulle müüdimurdmise sümboliks. See oli mitu aastat tagasi ühel suvel, kui Narvas jälle sõjamänge peeti. Siis sai ühel sombusel hommikul veidi roostes maaliinibussiga läbi Kohtla-Järve Narva loksutud. Sinnamaani oli mul Narvast kaks pilti silme ees: esiteks vana, hävitatud imeilus barokklinn, kus kunagi möllasid rootslased ja venelased, õitses kaubandus ja oli tore ja kena. Teiseks tänapäevane hrushovka-hall, ohtlik, venelasi täis Narva, kus eesti keele rääkimise eest saab igal tänavanurgal peksa, kus on must ja kole ning puudub igasugune kultuur. Ja mis siis sai? Midagi ei saanud. Nägin vene raamatupoodi, nägin kindlust ja raekoda, nägin tavalisi inimesi ja Venemaad, sain söögikohas eesti ja kehakeelega kõik asjad tellitud, käisin, kus tahtsin ning tülitama ei tulnud isegi silmnähtavalt lõbusas tujus hinged. Sealtmaalt olen rõõmuga käinud hulga suuremate linnade väidetavalt ohtlikemates linnajagudes ja paika peab jätkuvalt rusikareegel “kes probleeme ei otsi, see probleeme ei leia”. Nii linnas kui ka elus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s