Vahepeal loetud-nähtud

Oktoobris keeldus wordpress end avamast ja ma ei viitsinud lahendusi otsida. Elu oli vahepeal niigi põnev.

Esimese poole viinakuust tegelesin tõlkimisega. Jõudsin just puskariajamise nüansid maakeelde ümber panna, kui tekkis võimalus paariks päevaks Kreekasse minna. Külma ja vihma käest täiesti suvise päikese alla – see oli jällegi täiesti uudne ja põnev kogemus. Peale varemete, paksu kultuurikihi, inimeste nautleva olemuse ja hea söögi avaldas mulle kõige rohkem muljet meri. Kuidas ta keset oktoobrit niimoodi päikese käes sillerdada suutis, oli minu jaoks peaaegu et müstika. Kuid väga mõnus oli oliivipuu all saia mugida või kohalike kvartalis vaadelda, kuidas vanamehed pargipinkidel lauamängu mängivad. Selline rahulik ja turvaline aja voolamine, kus kellelgi pole kuhugi kiirustada, kõike jõuab ja kus igal hetkel tundub olevat säärane väärtus, mida tuleb tasapisi nautida nagu oleks see viimane. Umbes nagu maaelu linnas.

Siis tuli tööots, pikad päevad ja uued inimesed. Tõlkimine jäi soiku, aga see-eest jõudis kohale raamatupakk. Kaheksa enam või vähem ajalooteemalist teost, millele ma juba pikka aega ihaldavaid pilke heitnud olen. Rongis sai juba Mary S. Lovelli “A Scandalous Life: The Biography of Jane Digby” läbi loetud. Tegu ühe oma aja põnevama naisega: inglise kõrgaadli hulgast pärit Jane abiellus 19. sajandi alguses vaevu lapseeast väljasaanuna lord Ellenbouroughiga, lasi abielu oma armukese pärast lahutada, kolis skandaali eest Pariisi, Münchenisse, Kreekasse ja jõudis lõpuks välja Süüriasse, kus saavutas legendaarse maine. Jane jõudis oma pika elu vältel neli korda abielluda, rääkis ja kirjutas vabalt ligi kaheksas keeles (sh araabia), oli ülimalt pädev arheloogias ning just vestlused temaga andsid Sir Richard Burtonile aluse nii mõnekski looks “Tuhandes ja ühes öös”.

Hetkel närin end läbi Mervyn Peake “Gormenghastist”, mis hoolimata oma “fantaasiakirjanduse” sildist on pigem nagu üks pikk ingliskeelne poeem – autoril on vapustav keelekasutus ja au sellele, kes raamatu kogu tema kirevuses eesti keelde ümber panna suudab. Praegu, üsna raamatu alguses tundub teose peategelaseks kujunevat just see keel. Seepärast on raske seda hommikul vara rongis lugeda- hirmust, et uimase peaga läheb mõni põnev väljend kaotsi.

Järge ootab muuhulgas Norman Davise “Kadunud riigid” ja varsti peaks läbi saama ka Jean Plaidy “The Courts of Love” – Akvitaania Eleanori poolfiktiivne elulugu. Keskaeg on tegelikult ülimalt põnev ajajärk, mil igasugused piirid – nii riigi-, ühiskondlikud kui ka mõttelised – alles kujunemisjärgus olid ja see võimaldab alati huvitavate isiksuste esiletulekut. Väga üldises jaotuses võiks öelda, et kindlalt piiritletud ühiskondades suudavad ajalukku minna need, kes “süsteemist” mingis mõttes välja murravad. Kujunemisjärgus ühiskondades on seda võimalik teha just neil, kes todasama süsteemi mingil määral kujundavad. Ju on tegu looduse igavese tasakaaluotsinguga.

Siis õnnestus käia vaatamas Aki Kaurismäki “Ilona.Rosetta.Sue”-d Kammerspieles. Etendus käis kokku viies keeles ja oli tore suurel laval emakeelt kuulda. Lugu ise on sünge kapitalismikriitika – kolm naist kaotavad erinevatel põhjustel töö ja alguse saab allakäiguspiraal. Lavastuslikult oli tegemist väga tugeva etendusega: kuigi tegevusliinid peadpööritava kiirusega vahetusid, suudeti väga lihtsate meetoditega vastavat tegelast ümbritsev õhkkond taasluua. Kohalikud lehed vingusid natuke selle keelte paabeli üle, mis laval valitses, kuid tegelikult polnud kellelgi vaja teadmisi nt kongo murrakust, et mõista, mida näitleja parasjagu öelda tahab. NIi nagu need näitlejad seal mängisid, oleks olnud võimalik need kaks tundi ka täiesti ilma sõnadeta ära täita. Keelel endal oli pigem sümboolne roll kanda: ta märkis mõistmatust tegelaskujude vahel. Kui nt kongo-saksa abielupaar omavahel inglise keeles rääkis, näitas see mingil määral teineteisemõistmise astet. Kui naine kõneles prantsuse keeles, oli mees võimeline seda mingil määral mõistma – aga seda kasutati reeglina tülisituatsioonides. Ja kui naine lõpuks oma emakeelele üle läks, oli nende suhe säärases kriisis, mida tavaliste vahenditega enam lappida ei saakski. Mis puudutab kapitalismikriitikasse – et naised kõik elule alla jäid – ma arvan, et saksa lehed ei mõistnud, et laval toimuv on enamuses Euroopa riikides kõige tavalisem elu. Sakslase jaoks tundus see võib-olla ülepakutud sünge – suurepärasel tasemel – mänguna. Kuid nii mõnedki saalis noogutasid kaasa “selline see elu ongi”:

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s