Vladimir Kaminer “Vene disko”

Vladimir Kaminer. Russendisko. 2002 München

Kamineri näol on tegu 1966. aastal sündinud vene päritolu saksa kirjanikuga, kes Nõukogude Liidu lagunemise ajal Berliini sattus, sinna paigale jäi ning üheks populaarsemaks saksa kirjanikuks muutunud on. Tänaseks on ta valmis treinud ligi kümmekond teost, mis kõik suuremal või vähemal määral emigrandielust Saksamaal (Berliinis) räägivad. Mehel on selline lahe ja lobisev stiil ning antud raamat koosneb pisikestest novellilaadsetest olustikupiltidest.

Raamat algab jutustusega sellest, kuidas Kaminer üldse Saksamaale sattus: isa parteisse ei võetud, onu elas Berliinis ning mingil ajal levis Moskvas kuuldus, et Saksamaa kutsub kõiki juute oma rüppe tagasi. Kaminer ja tema sõber müüsid maha oma plaadikogu ja ostsid üheotsa pileti Berliini. Sealt viis nende tee edasi immigrantide ühiselamusse (sõber läks vietnamlastega kaassa, Kaminer mustlastega), vene ärisse ja lõpuks otsapidi välja (ennist) vaese kunstniku ellu. Raamatus leiavad oma koha kõiksugu rahvuste esindajad ning nende hasartmängueripärad, Kamineri perekond, sõbrad, tuttavad, nõiad ning posijad, “Enemy at the Gates”-telgitagused, vene kogukond Berliinis ning luteri preester, kes lubab venelastel kirikus pidu panna.

Pisikesed lood pole küll otseselt omavahel seotud, aga et tegemist on Berliini elu kirjeldamisega, sobib episoodidest koosnev formaat hästi selle paiga vaimu edasiandmiseks. Lugemine läheb ladusalt ning siin pole jälgegi sellest sakslastele nii omasest intellektuaalsest ponnistamisest – kohe näha, et seljataga on tugev vene kool. (See torkab vist sellepärast nii silma, kuna loen praegu Roger Willemseni “Teekonda maailma lõppu”, mis tundub Kamineri kõrval suurepäraste metafooride ja saksa ängi kehastumusena.)

Tegelikult on seda emigrantide kirjandust Saksamaal päris huvitav jälgida. Kuidagi tekib tunne, et välismaalastel on selle riigiga tõeline “meile peab meeldima,sest me oleme siin, aga südames me vihkame Saksamaad”-suhe. Ridade vahelt kumab tihti eneselegi märkamatu ärapanemissoov. Iroonilisel kombel sobib see saksa maitsele nagu rusikas silmaauku: Teise maailmasõja süütunne on sakslased justkui mingisse üldkehtivasse masohhismi leotanud. Kamineril on igatahes korralik müügiedu. Samas – kui loeks ehk araabia immigrantidest autoreid Prantsusmaal, võiks ehk sarnaseid paralleele tõmmata, kes teab.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s