Sam Sykes Aeons’ Gate triloogia

Sam Sykes. “Tome of the Undergates”, “Black Halo”, “The Skybound Sea”

Sisu. Seda triloogiat võiks võtta nagu oodi hullusele, sest isegi fantasy puhul oleks raske nimetada teoseid, mille kõik tegelased mingis mõttes hullumeelsuse vormide all kannatavad. Tegu on vormilt tüüpilise (pikaks venitatud) actioniga: ülempreester palkab kuuest seiklejast koosneva grupi omale laevareisi jaoks ihukaitsjaks. Merel ilmutavad end pahad, kes varastavad preestrilt raamatu, millega vanad jumalad jälle maailma lasta saaks. Seepärast teeb preester oma ihukaitsjatele “ahvatleva” pakkumise see raamat tagasi tuua. Summa, mida mees pakub, on soliidne, aga arvestades jõuvahekordi, ei ole seiklejad asjast vaimustuses. Siis aga ütleb hääl seiklejate peamehe peas, et see on üks hea ja õige asi ja nii asutaksegi teekonnale, mida saadavad laevahukud, koletised, tulnukad, sisalikmehed ja eelkõige iga tegelase oma hullus. Nagu juba mainitud, on seiklejate peamehe peas üks kaval hääl, kes soovitab mehel oma sõbrad pikema jututa maha tappa. Vibukütist haldjas(või kuidas iganes seda tõlkida) tahab inimesi juba põhimõtte pärast tappa. Sama kehtib ka draakonmehe kohta. Ravitsejanaisel on suur potentsiaal tappa kõik, keda ta tahab. Verinoor võlur põeb suurushullustust ja palgamõrtsukat, kes peab ennast grupi kõige tervemõistuslikumaks liikmeks, kimbutab vaim minevikust.

Sam Sykes on Diana Gabaldoni poeg (sellesama kirjaniku, kes oma ajalooliste armastusromaanidega naisi üle kogu maailma hullutas) ja kurjad keeled räägivad, et emme aitas siin natuke kaasa. Igal juhul oli autoril piisavalt suur eeskuju silme ees, et ta oma esimese(d) raamatu(d) juba kahekümne viie aastasena avaldas. Lugu ise on enamjaolt tempokas (v.a 2.osa) ning nauditav isegi siis, kui kriitikameel midagi muud ütleb. Esikteose kohta on raamat päris hea, aga norida võiks pikkuse kallal: iga raamatu näol on tegemist võimsa tellisega ja kohati on autor kirjutanud kümneid (sadu) lehekülgi puhtalt kirjutamise mõnust. Kui iga raamatut oleks umbes paarisaja lehekülje võrra kärbitud, siis oleks tulemus olnud kompaktsem ja tase ühtlasem. Kui aga puhkus on pikk ja väärtkirjanduse riiul kohe üldse ei kutsu, siis on see triloogia selline lihtne ja lõbus lugemine. Sykes on vist ise ka öelnud, et tema peamine eesmärk oli see, et lugejal alati lõbus oleks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s