Murathan Mungan “Ida palee”

Murathan Munghan. Palast des Ostens. Zürich 2008

Türgi kirjaniku novellidest kokku pandud teos, mille kohta läänlasel isegi raske on konkreetselt söna vötta. Teoorias on köikide lugude peategelaseks paarid, kes siis (ekstreem)situatsioonides armastuse leiavad: suurvesiir ja tema käskjalg, kristallpalee printsess ja tumm tantsija, isepäine sillaehitaja Dumrul ja surmaingel Azrael. Kui kirjaniku lillelise stiili ja meestevaheliste suhetega ära harjuda, siis leiab tema lugudest palju huvitavat inimloomuse sügavamate hoovuste kohta. Nii oli näiteks “perevägivalla” teema väga huvitavalt lahti kirjutatud: kuidas piire pidevalt katsetades ohvrist ohver saab – ja ta selleks mingis möttes ka alatiseks jääb.

Paraku on türgi kirjanduse puhul minu jaoks kultuuriprobleem siiski ületamatu. Neid idamaiseid autoreid, kes kirjutavad nii-öelda oma traditsiooni järgides, loen ma pigem nagu antropoloog (“oo, vaata, mida need türkased teevad”), selmet raamatuid mönusa, puhta kirjandusena vötta. See möttemaailm lihtsalt ei kutsu endasse sulanduma. Mitte et see halb oleks, kaugeltki mitte. Aga situatsioon on vist sama nagu kirjude aafrika riiete puhul – vöid ju kaugelt imetleda ning nende kirevust kadestada, aga kui see hölst endale ise üll tömmata, ei suuda ennast selles riietuses küll mugavalt tunda. Aga alati leidub mönusaid erandeid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s