Doris Lessing “Vanaemad”

Doris Lessing “Vanaemad”. Loomingu Raamatukogu 38/2012

Pikemalt on sellest raamatust kirjutanud Sirbis Kärt Hellerma. Tösi ta on, et “Vanaemade” kallal vöivad sajad kriitikud oma keelt teritada, seda tingivad nii loo vorm – ja mis seal salata, kas sisu. Kuigi parimad romaanid on ikka inimsuhetest, siis sääraseid suhte sasipuntraid, kus armastajateks oleks emade ja poegade paar, niiväga palju polegi. Samas pole Lessing läinud sensatsioonikirjaniku teed, sest liigagi lihtne oleks suhe moraalselt hukka möista. Autor suudab lugeja sellest lihtsast skeemist välja tuua ning ta tegelikult väga ebamugavaid küsimusi küsima panema. Kas keelatud suhted tekivad alati trotsist? Millistest komponentidest koosneb armastus? Kas korra “öigelt teelt” vääratununa on inimesel üldse vöimalik “normaalsusesse” tagasi pöörduda? Mis on siis on üldse normaalsus, kui Lessing kirjeldab “ebanormaalset” helges valguses ning teeb “öigest” köigi osapoolte jaoks peaaegu et kannatuste raja? Miks toob ühe “öige” otsuse langetamine kaasa valeotsuste saatusliku laviini? Kas millestki enda jaoks tähtsast loobudes saab ikka teist inimest önnelikuks teha?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s