Doris Lessing “Vanaemad”

Doris Lessing “Vanaemad”. Loomingu Raamatukogu 38/2012

Pikemalt on sellest raamatust kirjutanud Sirbis Kärt Hellerma. Tösi ta on, et “Vanaemade” kallal vöivad sajad kriitikud oma keelt teritada, seda tingivad nii loo vorm – ja mis seal salata, kas sisu. Kuigi parimad romaanid on ikka inimsuhetest, siis sääraseid suhte sasipuntraid, kus armastajateks oleks emade ja poegade paar, niiväga palju polegi. Samas pole Lessing läinud sensatsioonikirjaniku teed, sest liigagi lihtne oleks suhe moraalselt hukka möista. Autor suudab lugeja sellest lihtsast skeemist välja tuua ning ta tegelikult väga ebamugavaid küsimusi küsima panema. Kas keelatud suhted tekivad alati trotsist? Millistest komponentidest koosneb armastus? Kas korra “öigelt teelt” vääratununa on inimesel üldse vöimalik “normaalsusesse” tagasi pöörduda? Mis on siis on üldse normaalsus, kui Lessing kirjeldab “ebanormaalset” helges valguses ning teeb “öigest” köigi osapoolte jaoks peaaegu et kannatuste raja? Miks toob ühe “öige” otsuse langetamine kaasa valeotsuste saatusliku laviini? Kas millestki enda jaoks tähtsast loobudes saab ikka teist inimest önnelikuks teha?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s