Kerjused, kerjused

Vahepeal ajas München karmi joont ja lasi köik kerjused linnast välja saata. Sellepärast on neid suurlinna kohta töeliselt vähe ning agressiivseid almusepalujaid kohtab töeliselt harva. Sellegipoolest jäävad möned koloriitsemad kujud aeg ajalt ette, kuid needki meenutavad pigem rahumeelseid hipisid. Kui headele tänavamuusikutele pole kahju teinekord münte jagada, siis vahel tekib olukordi, kus konkreetne äraütlemine on pool vöitu.

Kord väljusin öhtul kaheksa paiku kaubanduskeskusest, kui mulle astus ligi keskealine naine. Pealtnäha täiesti normaalne (ehk isegi liigagi hästi toidetud) naine. Ja kus ta kukkus siis kerjama:”Andke raha, ma pole kolm päeva söönud! Ma pean päevas kümme tundi töötama ja ma ei saa sellelt neetud riigilt mitte midagi!”

Sel hetkel lasin oma enda elu korraks silme eest läbi. Viimastel nädalal olin stabiilselt kella kümnest öhtul koju jöudnud, löunasöögiks olid tihti  kiirnuudlid (kui üldse söömiseks aega oli), paganama näljane olin ma parasjagu samuti ning tösi – ka mina ei saa sellelt riigilt mitte sentigi raha. Seepärast vastasin ausalt:”Tere tulemast klubisse!” Seejärel läksime söbralikult laiali, tema vihast pobisedes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s