Kerjused, kerjused

Vahepeal ajas München karmi joont ja lasi köik kerjused linnast välja saata. Sellepärast on neid suurlinna kohta töeliselt vähe ning agressiivseid almusepalujaid kohtab töeliselt harva. Sellegipoolest jäävad möned koloriitsemad kujud aeg ajalt ette, kuid needki meenutavad pigem rahumeelseid hipisid. Kui headele tänavamuusikutele pole kahju teinekord münte jagada, siis vahel tekib olukordi, kus konkreetne äraütlemine on pool vöitu.

Kord väljusin öhtul kaheksa paiku kaubanduskeskusest, kui mulle astus ligi keskealine naine. Pealtnäha täiesti normaalne (ehk isegi liigagi hästi toidetud) naine. Ja kus ta kukkus siis kerjama:”Andke raha, ma pole kolm päeva söönud! Ma pean päevas kümme tundi töötama ja ma ei saa sellelt neetud riigilt mitte midagi!”

Sel hetkel lasin oma enda elu korraks silme eest läbi. Viimastel nädalal olin stabiilselt kella kümnest öhtul koju jöudnud, löunasöögiks olid tihti  kiirnuudlid (kui üldse söömiseks aega oli), paganama näljane olin ma parasjagu samuti ning tösi – ka mina ei saa sellelt riigilt mitte sentigi raha. Seepärast vastasin ausalt:”Tere tulemast klubisse!” Seejärel läksime söbralikult laiali, tema vihast pobisedes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s