Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”

Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”. Etendus Müncheni Volkstheatris, Christopher Rüpingi juhatuse järgi tehtud lugu.

Klassikaline lugu toimub umbes nii: Vana lastetu kuningas peab mötlema, kellele trooni jätta. Lähedased sugulased nillivad seda juba ja selles olukorras tuleb kuningale meelde, et ta lasi oma poja torni vangistada, kuna tema sünd näitas halbu endeid. Siiski tahab kuningas pojale ühe vöimaluse anda ning laseb ta salaja lossi tuua. Seal tehakse talle selgeks, et ta on uus valitseja, vöim lööb noorukile pähe ning ta tapab ühe teenri. Seepeale visatakse ta jälle vangitorni ning seletatakse, et köik, mis juhtus, oli vaid unenägu. Elu läheb aga edasi ja mässulised vabastavad printsi ning temast saab uus kuningas, kes on vahepealsel ajal kombed  selgeks öppinud ja ei kipu enam teiste inimeste elude kallale.

Teatris käivad asjad viimasel ajal muidugi teisiti. Önneks oli osa jutust värsivormis, sest muidu poleks üldse aru saanud, mis laval toimub. Suhteliselt noored näitlejad kasutasid ära köik, mida ära kasutada sai (tehnilises ja kunstilises möttes, välja arvatud näitlejameisterlikkuse) ja kombineerisid kokku sellise supi, et isegi Müncheni enda paljunäinud kriitikud väidavad, et säärast tralli pole veel olnud.

Loomulikult räägivad köik, et tegu on ikkagi kunstiga, sest näidatakse tänapäeva maailma, mis on nii keeruline ja kergesti koostlagunev nagu antud teatrilava (kui tahta, vöib muidugi igast junnist suure filosoofilise koolkonna kokku möelda, mida öpingud teatud ülikoolis edukalt töestasid). Mida muud öeldagi, kui pool ajast karjuvad tegelased midagi, millest isegi sakslased aru ei saa, pool ajast jooksevad näitlejad niisama laval alasti ringi (sest kui juba, siis juba, las saab rahvas ikka täie raha eest), vahepeal lauldakse (kövasti ja valesti) ning löpuks valatakse surija kastekannust kunstverega üle. See oli kohati nii jabur, et inimene hakkab juba asjaga kaasa minema. Ja kohati oli tegu sellise nähtusega, mida sakslased kutsuvad “fremdschämen” – kui sa oled sunnitud süütult mingit ääretut lollust pealt vaatama, kusjuures see, kes lollusega hakkama saab, seda ei möista, nii et sa vötad nii-öelda selle piinlikkustunde enda kanda. Mönel inimesel hakkas isegi nii jube, et pögenes poole etenduse pealt. Rääkimata sellest, et rahvas lihtsalt ei teadnud, millal ja kas üldse plaksutada…no välja arvatud muidugi löpus – säärast kergendustunnet kohtad ühes aplausis ikka harva.

Garderoobis toimus veel teine vaatus, kui shokis publik peaaegu koos uksepiitadega välja tormas, sest kunstverised näitlejad otsustasid aidsiohvrite jaoks korjanduse teha.

Nii et kes tahab näha hullude noorte meeste striptiisi kultuurikastmes, vöib iga kell sammud Volkstheatrisse seada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s