Maurice Leblanc “Krahvinna Cagliostro ehk Arséne Lupini noorus”

Maurice Leblanc. Die Gräfin von Cagliostro oder Die Jugend des Arséne Lupin.

Oli siis tegu ajusurmaga, mille pöhjustas liiga suure hulga majandusaruannete analüüsimine (ja kirjutamisel elegantselt firmade juhtimisvigadest ülelibisemine, sest pole midagi nii müüdavat kui vaba ajakirjanudus) vöi siis Maurice Leblanci kirjutamisoskus, aga tegu oli üle hulga aja esimese raamatuga, mille ühe hingetömbe ja paari öötunniga läbi lugesin. Asi oli koguni nii hull, et kell kaks ööselgi ei tihanud veel teost käest panna, sest seal kogu aeg juhtus midagi ja iga uus lahendus töi kaasa uue, veelgi huvitavama probleemi, mida lahendamata ei saanud ometi magama minna… Vöi siis olid meeled hilisest ajast tulenevalt igati kriitikavabad.

Igatahes on Maurice Leblanci Arséne Lupini näol tegu ühe prantsuse kirjanduse kullavaramusse kuuluva tegelasega. Lupin on meistervaras, kes peamisest temast endast suuremaid sulisid petab. Väidetavalt sai Leblanc meistervarga kujutamiseks inspiratsiooni päriselt elanud Marius Jacobsilt, anarhistilt ja illegalistilt, kes samasuguste tükkidega hakkama sai, sajandivahetusel prantslaste seas meeletult populaarne oli ja kes läks muuhulgas ajalukku seitsmeteistkümne ebaönnestunud pögenemiskatsega Kuradisaarelt. 1954. aastal sooritas Jacobs enesetapu, jättes maha üsna originaalse hüvastijätukirja: „Linge lessivé, rincé, séché, mais pas repassé. J’ai la cosse. Excusez. Vous trouverez deux litres de rosé à côté de la paneterie. À votre santé.“ Väga vabalt eesti keelde ümberpanduna kölab see umbes nii: “Pesu pestud, välja väänatud, kuivatatud, aga mitte triigitud. Ma ei viitsi enam. Andke andeks. Te leiate kaks liitrit roséd leivakorvi körvalt. Teie terviseks!” Leblanc ise eitas kuni surmani, et Jacobs tema eeskujuks oli, aga kes seda teab.

“Krahvinna Cagliostro” on üks viimasena kirjutatud Lupini teoseid, mis räägib sellest, kuidas Lupin halvale teele läks ja mis osa selles naised mängisid. Lupin on noor ja roheline ning tahab abielluda üsna tähtsusetu aadliku tütrega. Armastus on vastastikune, tüdruku isa on selle vastu. Lupin saab juhuslikult ühele vandenöule jälile, mis muudab kogu ta järgnevat elukäiku. Sellest raamatust ei puudu kired, armastus, peidetud varandus, mörvad, mürgid, tagaajamine ja ootamatutest olukordadest pääsemine. Leblanci stiil paneb pildi ilusasti silme ette jooksma. Hea vaheldus köigele sellel postmodernistlikule jamale, kus kunsti tehakse kunsti pärast ja lugeja on alati see viimane loll, kes end hullumeelsetest lausetest läbi närima peab… (See olgu siis väike viide Boualem Sansali romaanile “Räägi mulle paradiisist”/”Dis-moi le paradis”.)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s