Albert Cossery “Uhked kerjused”

Albert Cossery “Proud Beggars”. New York 2008

Mahult väike, sisult suur.

Albert Cossery (1913-2008) sündis Egiptuses jöukas keskklassi perekonnas. Pärast Teist maailmasöda emigreerus ta Prantsusmaale, kus ta suurema osa oma loomingust kirja pani.

Seekordne raamat algab pildiga Kairo vaestekvartalist. Endine ajalooprofessor Gohar ärkab selle peale, kui naabrite surnupesuvesi tema ajalehtedest aseme üle ujutab. Kuigi on alles löuna ja tema narkodiiler, tuntud vaene kriminaalist luuletaja Yeghen, pole veel kokkulepitud kohta jöudnud, otsustab ta välja minna. Mitmete sündmuste kokkulangemisel jöuab ta bordelli, kus ta aeg-ajalt rahateenimiseks raamatupidajana töötab. Edasi hakkab hargnema mörvalugu ühteaegu löbusa ja sügava ühiskonnakriitigaga.

Selle raamatu lugemiseks on kaks pöhjust: Esiteks on tegu hea lühijutuga. Teiseks peaks selle teose juba ainuüksi keele ja piltide ilu pärast kätte vötma. Näiteks kohtab Gohar tänaval kerjust, kes iga päev samal tänavanurgal istub.

Gohar peatus, et teda tervitada.
“Rahu olgu sinuga,” ütles kerjus. “Ma nägin sind juba kaugelt, ma ootasin sind.”
“Vabanda,” ütles Gohar. “Mul ei ole raha. Ma toon järgmisel korral.”
“Kes sulle ütles, et ma raha tahan?”
“Miks sa ei peaks tahtma? Ma vöiksin muidu arvata, et sa minult midagi vastu vötta ei taha.”
“Selline möte on minust kaugel,” protesteeris kerjus. “Ainuüksi sinu kohalolek völub mind, mulle meeldib sinuga vestelda. Sinu seltskond on rohkem väärt kui köik maailma aarded.”

“See lugu juhtus möni aeg tagasi Alam-Egiptuses, ühes väikeses külas valimiste ajal. Kui valitsusametnikud olid valimisurnid avanud, avastasid nad, et suurema osa sedelite peale oli kirjutatud Barghout. Valitsusametnikud seda nime ei tundnud, nad ei leidnud seda ka ühegi partei nimekirjast. Hämmeldunult lasid nad järelpärimisi teha ning said teada, et Barghout oli küla köige kuulsama eesli nimi, kes oli oma tarkuse pärast tuntud.”
[…]
“Ja kuidas see lugu löppes?”
“Loomulikult teda ei valitud. Mida sa ootad? Neljajalgne eesel! Körged ametnikud tahtsid kahejalgset eeslit!”

See on raamatu vörratu toon: kerjused räägivad kui kuningad ja vastupidi. Kuid eelköige on see ood vabadusele. Cossery peab töeliseks vabaduseks sellist eluviisi, kus inimene on köikidest materiaalsetest ahelatest vaba. Ärgata siis, kui tuju tuleb, viimaste krosside eest kohvikusse teed juua minna ja teistega maailma asjadest rääkida on selles raamatus vabaduse körgeim tunnus, mille suurimaks tasuks on hingerahu. Selle maailma kerjused ei hooli paralleelmaailmast – jöukast euroopalikust linnaosast, kus köik on rikas ja puhas. Neile tundub sealne kliiniline öhkkond hale ja vaene, nii et kui nad sinna ka satuvad, on nende ainus soov tagasi oma elusasse vaestekvartalisse pögeneda. Cossery esitleb vaesust kui midagi öilsat – kui parimat ravimit diktatuuride vastu. Mida saab valitsus teha vaestemassi vastu, kel pole midagi kaotada? Kui valitsus kuulekat elanikkonda tahab, peab ta hoolitsema selle eest, et inimesed pidevalt oma varanatukese pärast hirmul oleksid. Masse saab köige paremini valitseda hirmu ja ahnuse läbi. Tösi ta on.

Kokkuvöttes oli raamatus nii palju häid kohti, et löpuks oli lausa kahju “Uhkeid kerjuseid” käest panna.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s