Theo van Gogh “Intervjuu”

Teatri puhul tunnen, et olen nagu vöörutusravil alkohoolik: Kui teda parasjagu pole, siis puudub ka eriline vajadus, aga nii kui jälle kuskilt tilka limpsida, ei saa enam pidama. Olin pikalt teatriskäiku kavandanud, aga küll ei leidnud asja, mis meeldiks, küll ei sobinud aeg ja vahepeal oli ka mängupaus. Siis aga tuli saatuse sörm kolleegi näol: Ta oli saanud tutvuste kaudu piletid “Intervjuule”. Rääkis sellest mitu nädalat ja puha, aga siis ütles ta kohtingukaaslane ära ja tal polnud enam tuju minna. Niimoodi sain ise hinnatud piletite omanikuks.

Theo van Goghi (1957  – 2004) näol on tegu ühe pöneva hollandi (näite)kirjanikuga, kellele tema poliitiline ja provotseeriv toon löpuks saatuslikuks sai. Tema viimaseks linateoseks oli film “Submission”, mis rääkis mosleminaiste väärkohtlemisest ja kuna see ühele noorele moslemimehele ei meeldinud, siis lasi ta van Goghi maha. Vägisi tekib tunne, et van Gogh pole eriti önnelik perekonnanimi… See atendaat päädis rünnakutega Amsterdami moslemite ja kristlaste vahel ja politseil olid käed-jalad tööd täis. Mis töestab jällegi, et suuremahuline integratsioon on määratud läbikukkumisele.

Aga teatrist. “Intervjuu” lavastati sedapuhku Marstallis. Saal on üsna pisike ja toolide asemel on pikad puupingid, nii et enne etendust käisid teatritöötajad mitu korda “Vötke tihedamini kokku!” hüüdmas. See-eest on lava kohe nina ees ja toimuv nagu peopeal – sirutad käe välja ning katsud näitlejaid, kui tuju tuleb. Tegu oli kammertükiga, kus mängisid vaid kaks näitlejat Sebastian Blomberg  ja Birgit Minichmayr (viimast peetakse üheks Saksamaa parimaks naisnäitlejaks). Kes arvab, et nüüd sai poolteist tundi igavleda, eksib kövasti.

Tegevusliin: Keskealine endine söjareporter (Blomberg) läheb vastumeelselt ajalehe käsku täites noort ja kuulsat näitlejannat (Minichmayr) intervjueerima. Ta suhtub oma ülesandesse ja naisesse pölgusega ning peab teda möttetuks kunstrindadega tibiks. Naine peidab oma kunstrinnatibi-välimuse all aga teravat möistust ning nii algab poolteist tundi kestev verbaalne pingpongimäng, kus mölemad üritavad teineteist maha teha, saladusi välja urgitseda ja teist piiripeale viia.

Vöib-olla ei köla see eriti atraktiivselt, aga näidend on uskumatult hea (ja korraliku puändiga), laseb publikul köikvöimalikke emotsioone läbi elada ja see näitlejatöö… see siin oli viimase peal. Näitleja pole inimene, kes kölava, selge häälega midagi laval deklameerib ja suuri tundeid punnitatult teeskleb. Siin elasid näitlejad nii oma rolli sisse, et sul oli tunne nagu vaataksid pärisinimesi: mölemad olid omale teatud kiiksud külge harjutanud (nt. kehahoiak, könemaneer jne) ja mängisid seda absoluutselt usutavalt (mitte ülepakutult nagu enamik seda teeb ja kus sa kohe aru saad – see on ainult mäng). Nad esitasid oma osi nii meisterlikult, et kadusid piirid päriselu ja lavaelu vahel. Esimesest minutist peale olin mina – ja ülejäänud publik – laval toimuvast haaratud ja kuigi etenduses oli mitmeid kohti, kus tegelased lihtsalt vaikisid, ei olnud tegu tolle tavapärase,  kunstliku, tolmukübedest pakatava teatrivaikusega: Kolm-neli minutit vaikusestseeni. Laval midagi ei toimu, näitlejad lihtsalt hingavad. Aga mida teeb publik? Publik ronib praktiliselt eesistujatele selga, et paremini näha, on täiesti lummatud, äratehtud, klammerdub näitlejate iga hingetömbe külge. Kas nad liigutavad? Elavad veel? Muru kasvab….paganama pönev on!

*

Pärast seda etendust olen ma jälle teatriprogrammide külge kui needitud ning panen kardetavasti suure osa oma palgast siinsete lavastuste peale hakkama…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s