Janet Wallach “Körbekuninganna. Gertrude Belli erakordne elu”

Janet Wallach “Desert Queen. The Extraordinary Life of Gertrude Bell: Adventurer, Adviser to Kings, Ally of Lawrence of Arabia”. New York 2005

Pealkiri ültleb juba ära, millest siin juttu tuleb. Jöudsin selle raamatu juurde puhtjuhuslikult, kui araabiateemalisi teoseid otsisin. Niipea kui amazon selle pealkirja kuvas, olin ma kadunud hing ning andsin tellimuse sisse. Läks mitu nädalat, enne kui ta Ameerikast siia jöudis.

Gertrud Belli näol on tegu järjekordse isikuga “unustatud naiste” sarjast, kes omal ajal tunnustatud ekspertide hulka kuulusid, kuid nüüdseks kuskile ajaloo hölma ära kadunud on. Bell sündis 1868.aasta 14. juulil esiklapsena ühe Inglismaa rikkaima tööstusmagnaadi perre. Hoolimata selles, et ta ema suri, kui Gertrude oli umbes kolmeaastane, oli tüdrukul vördlemisi önnelik lapsepölv. Muuseas, tema kasuemaks sai Dame Florence Bell, edukas briti näitekirjanik ja lavastaja. Vöimekas tüdruk oli üks esimesi naisi, kes Oxfordi löpetas. Samas oli tal sama probleem, mis tänapäeval paljusid haritud naisi kimbutab: ta ei leidnud omale kaaslast, kes möistuse poolest talle vastu saanud oleks. Kuna Gertrudel ei jätkunud kannatust ülinaiseliku näitemängu jaoks, tundsid mehed tema ees paanilist hirmu ja peale möne üksiku traagilise afääri ei olnud tal armuasjades önne.

Kui armastus ei suju, vöib alati mönel teisel rindel önne proovida. Vahetult enne Esimest maailmasöda käis naine ekspeditsioonil Lähis-Idas ja avaldas kodus raamatu, millest sai sensatsioon. Pole ka ime, kuna Gertrude vöttis vaevaks araabia keele täiuslikult selgeks öppida ning külastas erinevaid höime, rääkis nende pealikega kui mees mehega ja sai söja alguseks piirkonnast parema ülevaate kui terve rida kohalviibivaid diplomaate. Hea meelega oleks ta samuti Kairos paiknevasse nn.Araabia büroosse tööle asunud, kuid naisi tollal sinna veel ei lubatud, niisiis läks ta Punase Ristiga Prantsusmaale.

1915. aasta töi muudatuse: Briti krooni juures tegevad mehed ei suutnud kuidagi välja nuputada, kuidas kohalikke höime enda kasuks tööle panna (nii, et nad samal ajal inglise väele kallale ei kipuks). Siis meenus neile Gertrude Bell, kes kohe Kairos tööle asus. See polnud just köige mönusam ametikoht, sest möni erand nagu Araabia Lawrence välja arvatud, suhtusid mehed Gertrudesse pölgusega ning tollane ülemus keeldus talle isegi ametlikku ametinimetust andmast. Gertrude tegi aga oma tööd hästi, isegi nii hästi, et 1916. kutsuti ta Mesopotaamia (umbes Iraagi) aladele kaarte joonistama. Sealne loodus koosneb suures osas läbitamatust körbest ja Gertrude oli üks väheseid inglaseid, kes sealt elu ja terve hulga kohalikest sheikidest söpradega välja tulnud oli.

Iraagist sai tema töeline armastus. Oli suuresti Gertrude teene, et Iraagist sai alguses kuningriik Faisaliga eesotsas (kuigi hiljem valmistas mees talle oma laveeriva käitumisega pettumuse) ning ka riigipiiri tömbamisel oli naine eesotsas. Seega ei saa mööda asjaolust, et nii mönigi tänapäevane probleem on tema kätetöö. Iraaki kui riiki polnud enne Esimese maailmasöja löppu kunagi eksisteerinud. Kogu ala oli Türgi vöimu all, aga kuna Liitlasväed olid köikvöimalikele kohalikele vöimukandjatele köikvöimalikke lubadusi andnud, lootsid paljud höimud oma riiki. Üks lootusrikas rahvakild olid kurdid Iraagi pöhjaosas. See nn. Mosuli piirkond oli samal ajal Mesopotaamia viljaait ja samas naftarikas ala. Kuigi britid lubasid söja ajal kurdidele iseseisvust, ei olnud see plaan Gertrudele meeltmööda, sest ta teenis eelköige Iraagi huve ja nafta oli loomulikult Iraagi huvides. Pealegi oli suurem osa Mesopotaamia rahvastikust  talupoegadest shiiidid, keda inglased ekstremistideks pidasid. Sunni enamus oli peamiselt linnadesse kogunenud. Kurdid kuulusid sunni rahvusrühma – jällegi hea pöhjus piirkond Iraagiga liita.

Gertrude oli Iraagi üks armastatumaid isikuid ning sai irooilisel kombel tihti kohalikega paremini läbi kui inglastest ametnikega: mehed pölgasid naist ja ametnikunaised tundusid Gertrudele endale liiga rumalad ja pealiskaudsed. Üks viimaseid ameteid, mida ta pidas, oli arheoloogiaameti ülem. Ta pani aluse muinsustekogule, mis oli vähemalt enne viimast Iraagi söda üks maailma suurimaid.

Kuigi edukas ja iraaklaste poolt armastatud, kannatas Gertrude tösise depressiooni all. Tema soov oli alati abielluda ja perekond luua, vanuse lisandudes tundis ta end aina üksikuna. Paar päeva enne oma viiekümne kaheksandat sünnipäeva valis ta vabasurma ja vöttis üledoosi unerohutablette.

Miks lugeda:
– hästi kirjutatud biograafia, mis räägib üht-teistajaloo  telgitagustest
– pönev isiksus
– eksootilised tegevuspaigad
– kohtumine maailma vägevatega

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s