Lesley Blanch “The Wilder Shores of Love”

Lesley Blanch “The Wilder Shores of Love” (“Armastuse metsikumad kaldad”), 1954.

Kui vaid köik ajaloolised biograafiad pönevalt kirja pandud oleksid… Raamat on pönev, aga ea autori enda elugi raamatule alla jää: Ta sündis 1904. aastal Inglismaal ning jöudis olla nii kunstnik, ajakirjanik ja kirjanik, pidada mitut meest ning reisida peaaegu köikides maailma nurkades. See vitaalne daam elas 103-aastaseks. “The Wilder Shores of Love” on üks tema tuntumatest teostest ning väidetavalt on ta isegi köikides nendes paikades reisinud, millest ta raamatus kirjutab. Naine teab, millest ta räägib.

Teos koosneb neljast osast, igaüks neist pühendatud ühele tähelepanuväärsele Läänest pärit naisele, kes mingil viisil löpuks tugevalt Idamaaga seotuks sai.
Esimene neist on Isabel Burton (1831-1896), legendaarse rännumehe Sir Richard Burtoni(1821-1890) vöimekas naine, kes vahepeal oma raamatutega perekonna majanduslikku seisu parandas, mehe raamatuid redigeeris ning löpuks Burtoni päevikud ja “Löhnastatud aia” käsikirja ära pöletas. Selles osas tuleb päris palju juttu ka Burtonist endast, keda kujutatakse vaba – kuigi idamaiselt fatalistliku ja passiivse – hingena, kellele Isabel päitseid pähe pannes karuteene tegi. Järgmiseks pean ma Burtoni enda biograafia muretsema.

Teine osa räägib Jane Digby el-Mezrabist (1807 – 1881). Kui Isabel Burton oli selgelt viktoriaanliku ajastu naine, kelle jaoks perekond (mees) oli esmatähtis, siis Jane Digbys kohtab palju röömsama ajastu daami. Ta oli abielus Ellenboroughi hertsogi, parun Venningeni, krahv Theotoky ja sheik Abdul Medjuel El Mezrabiga ning sealjuures lugematuid armukesi pidada. Kuid tegu polnud mingi möttetu bimboga: Jane oli üks oma aja haritumaid naisi, ta rääkis-kirjutas vähemalt kaheksas keeles ning pidas kirjavahetust sajandi tähtsamate meestega. Tema elu on suurepärane näide, kuidas igasugustest saatuselöökidest üle olla ning alati positiivse löpplahenduse poole liikuda saab. Üks parimaid kohti selles raamatus on see, kuidas autor kirjeldab Jane Inglismaa-reisi ajal, mil ta oli juba Medjueliga abielus. Naise perekond (välja arvatud tema vend) oli naisest skandaalse eluviisi pärast juba ammu lahku öelnud, aga kuna Jane oli juba kuuekümne ringis, lootsid köik, et saabub vaene, pattukahetsev vana naine, kellega vöiks ära leppida. Ja kuidas siis köik pettumusest hambaid krigistasid, kui selgus, et Jane on önnelik ja vördlemisi jöukas naine, kes – oo öudust – näeb ikka veel välja nagu kolmkümmend.

Aimée Dubucq de Rivery elust kirjeldav osa jääb selle körval üsna lühikeseks. Pöhjus on lihtne: kuna Josephine de Bounaparte kunagine südamesöbranna röövisid piraadid umbes siis, kui neiu oli umbes kahekümne aastane ning ta seejärel otse tollase Osmani impeeriumi valitseja Abdülhamid I haaremisse sattus, pole temast väga palju teateid säilinud. Blanch koondab sellepärast need vähesed teated, mis meil tänapäeval temast teada on ning keskendub tema poja, Mahmoud II elukäigule. Nagu näha, on Aimée prantsusepärasus poega tugevasti möjutanud ning aitas osaliselt ka üsna radikaalsetele reformidele kaasa.

Viimae naine selles kollektsioonis on Isabelle Eberhardt, vene päritolu (kuid Shveitsis kasvanud) rändur ja müstik. Tema lühikest elu (1877-1904) meenutavad tänapäeval välja antud päevikud ning mitmed jutud. Isabelle sai väga ebatraditsioonilise hariduse, mille juurde kuulus ka araabia keel. Juba Genfis oli tal araablastest söpruskond ning vahepeal elas Isabelle emaga Tuneesias. Pärast ema surma järgnes lühike käik Euroopasse, lootuses leida tööd, mis oleks Araabiaga seotud. Sajandivahetusel kolis ta löplikult Tuneesiasse. Järgnesid üleminek islami usku, abielu araablasega, vaesus, kirjutamine ja loomulikult vestlused araabia öpetlastega. Isabelle kandis alati meheriideid ning lasi end Si Mahmoudiks kutsuda. Vaevalt, et paljud araablased seda maskeeringut uskuma jäid, aga nad pigistasid huvitavate vestluste nimel kaks silma kinni. Isabelle´ surm on üks ajaloo traagilisemaid: ta uppus, kui mägedest alguse saanud tulvaveed naise koos majaga kaasa haarasid.

*
Tegu on ühe vördemisi hea raamatuga, mille tugevamate külgede hulka kuuluvad erinevate ajalooliste aspektide ühendamine ning ladus stiil . Natuke rännu-ja reisiromaan, on see eelköige märkimisväärsete naiste protree. Kui autorile midagi ette heita, siis ehk üldiselt anglo(ameerika) autorite kordustearmastust, aga möned ülimalt head ja haruldased detailid (uttfa-komme) korvavad ka selle vea.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s