Teofilo F. Ruiz “The Terror of History”

Teofilo F. Ruiz “The Terror of History. On the Uncertainties of Life in Western Civilization”. Princeton University Press 2011

Kerge elufilosoofia-amps.
Kuubal sündinud ajaloolane ja kirjanik räägib esseevormis inimühiskonnas ettetulevatest jubedustest (sõjad, haigused, katastroofid) ja sellest, millised vahendid on välja mõeldud, et selliste asjadega üldse toime tulla. Imelik, ma isegi ei märganud, kui nüristunud mu vaim ikkagi on, enne kui ma selle raamatu kätte võtsin. Hüva, ma aimasin, et asjad ei lähe just eriti hästi, sest 13-tunnised tööpäevad ja pidev stress viisid üsna kiiresti selleni, et ma lugesin vähem ja ei kirjutanud nädalate kaupa ridagi. Iseenesest on mittekirjutamine ohumärk, sest kui enam energiat väikeseks vingumiseks paberilgi ei ole, siis mis üldse inimesest järele jäänud on, eks? Igatahes, eelmisel nädalavahetusel käisin linnas, kõndisin mööda šikke-rangeilmelisi tänavaid ülikooli- ja muuseumikvartalis ning leidsin midagi antikvariaaditänava-laadset. Ühes poes müüdi vanu heliplaate ning raamatuid. Boonus: mitmed põlvkonnad on sinna oma vanu, ebavajalikke õppematerjale talletanud, nii et mu silmadele avanes uskumatult eklektiline raamatukogu. Ajaliselt, geograafiliselt ja temaatiliselt polnud sellele mingeid piire seatud ning juba pärast paari minutit konsulteerisin oma rahakotiga. (Tähelepanek: napilt pool tundi varem olin endale lubanud, et kulutan vähem.)

Ruiz ise on põneva elusaatusega mees. Ta jõudis teismeeas Kuuba revolutsioonist osa võtta, põgenes siis Ühendriikidesse ning kirjutas juhutööde kõrvalt doktoritöö. Peamiselt on ta tuntud mediavistina, kuid kirjutab ka muid artikleid. Selles teoses lahkab ta inimeste kolme pääseteed, kui nood katastroofidega silmitsi seisavad.
Raamat koosneb kolmest osast: religioon, tunnetatav maailm ning ilu ja teadus. Kõigil kolmel on oma alateemad ning asjaolusid lahatakse ajalooliste sündmuste ja kirjandusteoste näidete vara. Ruiz pole ka kitsi oma elust näiteid tooma, sest nagu öeldud – tegu on esseelaadse raamatuga, milles leidub tõeliselt huvitavaid mõtteid nagu:
– Kõige hullem katastroof üksikisiku jaoks pole tegelikult mitte sõda vaid hoopis tavaline igapäevaelu: iga päev kella peale ärgata, tööle, poodi, koju – mitte miski ei nürista vaimu hullemini kui rutiin. Ime siis, et tänapäeva tehnikaajastul suured massid jumalate poole pöörduvad või utoopiat igatsevad (Mis see Euroopa Liit ikka muu on kui suur utoopia – nii paljude erinevate riigikordade ja mõttelaadide seas ühtsust luua on hullumeelsus. Keegi kannatab ikka rohkem kui teine. Olgu, vale teema.)
– Halvad uudised, millega me kogu aeg ümbritsetud oleme, peaksid ideaalis meie empaatiavõimet suurendama, saavutavad aga hoopis vastupidise efekti: Inimene harjub halbade asjadega ning ei hooli enam sellest, kui mingid inimesed tal silme ees üksteist tapavad, sest – noh, see on normaalne, lehed kirjutavad sellest iga päev. Siit loo moraal – rohkem häid uudiseid, et inimestel jälle tasakaalutunne tagasi tuleks.
– Igasugused ekstreemsused on märk sellest, et inimesel/ühiskonnal on midagi väga korrast ära (tavaliselt küll väärtushinnangud). Näiteks: kui riik propageerib kokkuhoiu/laristamispoliitikat samasuguse retoorikaga, mida võiks samahästi kasutada mõni religioosse sekti liige (“maailma lõpp on ligidal, kahetsege pattu”), siis on rahva asi, valitsejatesse tagumiku kaudu mõistus tagasi peksta. Või vastupidi.

Kokkuvõttes väga hea (lihtne) essekogumik, kerge lugeda. Näidustatud ähvardava ajusurma korral (ehk siis tegelikult igale tööinimesele ääretult sobilik teos).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s