Hallgrímur Helgason “Kümme nippi, kuidas lõpetada tapmine ja alustada nõudepesuga”

Haruldaselt hirmus islandi kriminull.
Kuigi parim kink on jätkuvalt raamat, pean siinkohal möönduse tegema. Millegipärast on kriminullid viimasel ajal nii popid, et nendega külvatakse inimene üle igal võimalikult ja võimatul juhul. Ju on mul inimese teenitud kuulsus, kes valimatult kõike loeb, aga Helgasoni kriminull oli vabalt viimase paari aasta kõige suurem kirjanduslik katsumus, mida ma enam kunagi korrata ei taha. Isegi nüristav rongisõit ei suutnud raamatule midagi head lisada – ja see on suur kunst.

Teema pole paha – horvaadist palgamõrvar tuleb New Yorgist Islandile, et seal veidi oma liiga suurest kuulsusest puhata. FBI-mehe mõrv pole just naljaasi ning tema näopilt on kõrvu suurte staaride omadega… Asjaolude kokkulangemise tõttu peetakse teda jahedas ning autorohkes saareriigis suureks USA telejutlustajaks. Ning mees armub oma võõrustajate tütresse. Abi ei ole ka ebaõnnestunud enesetapukatsest, sest sisemonoloog jätkub.

On kahtlemata palju raamatuid, mida vaid sisemonoloog üleval hoiab. Ehk siis mees räägib, mida ta mõtleb ja tunneb, aga selle raamatu puhul kehtiks see reegel vaid siis, kui sulle meeldivad:
– wannabe-gangsteri kõneviis,
– mis on segu lapsikustest ja põhikoolipoiste tasemel seksismist (Pärlid: “Mida, siin riigis lubatakse naised jeebi rooli? Miks nad kodus ei ole ja süüa ei tee?” või siis:”Mida? Sul on 40 meest olnud? Lits oled või? Mul on 70 naist olnud ja ma olen ainult 120 inimest tapnud.”). Ma olen suhteliselt suur pervo ja tervitan kahel käel igasugu kahemõttelisusi, olgu nad siis suunatud kelle vastu tahes, aga kui terve raamat sellistest mõtteavaldustest kubiseb, siis viskab umbes kahekümnendal leheküljel põhjalikult üle.
-meeste monoloogid (nende meeste, kes ei ole just kõige teravamad kriidid karbis)
– Pidev meeldetuletus, et tänavatel sõidavad maasturid, et inimesed on suht blondide juustega ning et see kuradima päike ka üldse looja ei lähe – need detailid ei tohi viie lehekülje kohta kordagi puududa.
– Pea-ja kõrvaltegelased ei ole isegi mitte kahe- vaid ühedimensionaalsed
– Tegevusliin on sügavalt igav
– Nimekirja võib lõpmatuseni jätkata

Tõeliselt karm ajaraisk, mille ainus teene on see, et pani mu täielikult kärbunud aju midagi rammusamat ihkama, nii et ostsin kaks päris huvitavat ajalooraamatut. Žanr, millest ma järgmised viiskümmend aastat oma näpud eemale hoida lubasin… Nii et varsti võin rohkem rääkida hirmu rollist inimühiskonnas ja Iraani 20- sajandi ajaloost. Elagu antikvariaadid!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s