Otohiko Kaga “Rist ja mõõk”

Loetud: Otohiko Kaga “Kreuz und Schwert” (Originaals “Takayama Ukon” – peategelase nimi), 2006 (tõlge)

Lõpuks ometi läbi! Kuna tegu on kõvakaanelise raamatuga, siis andis teist ikka mööda linna kaasas vedada.:)
1929. aastal sündinud Otohiko Kaga õppis Tokios hoopis kriminoloogiat ja psühholoogiat ning jõudis olla veel vanglaarst, enne kui ta täiendkoolituseks Prantsusmaale sõitis. Kuigi see aeg jättis talle sügava mulje, jõudis ta kirjutamiseni alles 1979. aastal ning peamiselt on ta tegev ajaloolise romaani žanris.

“Risti ja mõõga” tegevus toimub 17. sajandi alguse Jaapanis. Just on alanud kristlaste tagakiusamine ning endine kõrge sõjaväelane ja vananev kristlasest teemeister Takayama Ukon saab samuti käsu, lähikondlastega Nagasakisse ilmuda. Vana sõjamehena ta muidugi teab, et neid ootab ees kas piinarikas surm (tegelikult poleks tal midagi märtrikssaamise vastu ning ta mängib selle mõttega peaaegu perverssuse piiril) või pagulus. Teekonnal meenutab Ukon minevikusündmusi, püüab sõbra poja indu taltsutada, kuna too tema elust raamatut kirjutada tahab ning püüab end kristlike raamatute (ja ka “Don Quijote”) abil märtrisurmaks ette valmistada. Teekond läbi Jaapani on ühtlasi teekond läbi Ukoni ja kristluse mineviku.

Kui actionit oodata, siis tegelikult raamatus suurt midagi ei toimu. Peamine osa põnevatest sündmustest on kas juhtunud minevikus või jäävad veel tulevikku. Seepärast on teosel ka selline rahulik, meditatiivne stiil, mis nõuab teatud sisseelamist, enne kui kaasaelamiseni jõutakse. Iseenesest oli see järjekordselt uut laadi kogemus, sest raamatu vaatevinkel erineb korralikult kõigest harjumuspärasest. Eelkõige suhtumises kristlusesse – siin tuleb tihti ette situatsioone, kus tegelased peavad valima usu ja perekonna turvalisuse vahel ning on üpris põnev näha, mille alusel need valikud tehakse. (Seda enam, et minu jaoks ei oleks sellises olukorras mingit valikut olemas.) Mind jäi lõpuks ikkagi üks mõte painama: Peategelane on vana ning ta teab ise ka, et ega talle neid elupäevi palju enam jäänud pole. Samas sõltb temast suur suguvõsa. Kas otsus, kristlaseks jääda, oli suure vapruse või suure egoismi tunnus?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s