Hermann Hesse “Stepihunt”

Kui kuskil on olemas raamat sisevaatlusest, siis on see tõenäoliselt “Stepihunt”, mis võtab kokku inimeseksolemise igavuse ja näitab, et elu on siiski lõppude lõpuks enda kätes. Alati on meie sees võimalus, roll, mida me veel läbi proovinud pole.

Harry Haller on murtud keskealine mees, kes inimestest võõrdununa eelistab elada võrdlemisi dekadentlikku/boheemlaslikku elu pansionites ja veeta öid mõne elsassi veiniga. Aeg-ajalt kirjutab ta luuletusi ning ajalehtedesse sõjavastaseid artikleid, millega ta vaid ühiskonna hukkamõistu ära teenib. Tal on armuke, aga isegi temaga ei suuda mees häid suhteid hoida, sest tema mõtted keerlevaid vaid elu mõttetuse ja enesetapu ümber. Milles seisneb Harry probleem? Ühest küljest on ta saanud päris korraliku kodanliku kasvatuse osaliseks, mis rookis temast igasuguse enesearmastuse põhjalikult välja. Teisalt on tal tunne, et ta on kahestunud hing, ühteaegu inimene ja hunt. Inimesena on ta mõistlik, kultuurne, teadusemees, aga tunneb salajas tõmmet sügavamate kirgede suunas. Kui ta sellele soovile järele annab, hundile endas järele annab, põlgab ta kodanlust ja ühiskonda, armastab vabadust, eirab ühiskondlikke norme ja teeb enam-vähem, mida tahab, kuid tunneb samaaegselt, kuidas inimene temas pead tõstab ja kultuursemat elu nõuab. Nii vaevleb Harry lõhestumise käes, kuni talle juhuslikult “Traktaat Stepihundist” pihku satub. Ja veelgi enam – ta saab tuttavaks mõistatusliku naisega.

“Stepihunt” on mitmetahuline teos, mis räägib nii inimese üksindusest, mittesobimisest ja (vabatahtlikust) pagendusest, kuid see polnud minu jaoks nii uus ja eriline. Tähtsam oli tegelikult see, kuidas autor näitas inimese valikuid: kas elada nii-öelda kodanlikult ja magedalt, maitstes igast roast natukene ja sellest kõhtu täis saades või siis valida stepihundi tee, mis viib ühest kõrgpunktist, ühest hukatusest teise. Sisuliselt näeb see välja umbes nii: sa valid omale eksistentsivormi, ütleme, et sa tahad olla teadlane. Hüva, sa teed mõne aasta tõelise, leegitseva kirega tööd, saavutad endale seatud sihid, oled lõpuks lausa tunnustatud ja siis mingil hetkel, kui kõik on proovitud, kõik on teada-tuntud, kogu maitsete bukett maitsetuseni läbi mälutud, tüütab see su surmani ära. Väga hea, sa langed masendusse, ronid sealt välja, valid uue eksistentsivormi ja kordad mängu ikka ja jälle uuesti.See on mingil määral nomaadi, mustlase elu: üks variant nii põhjalikult ära lagastada, et mitte iial tahtmist ei tekiks, vanasse laagripaika tagasi pöörduda. See on poolteadlik sildade põletamine – selleks, et edasi minna, ei tohi tagasi vaadata.

Kuid inimene on harjumuste ori ja see, kes stepihundi valiku kasuks otsustab, on sügaval oma sisimas õnnetu hing, sest tal puuduvad igavesed, sisseharjutatud, vajalikud toimingud ja käitumisnormid, mis tal elada aitaks. Ta on sunnitud ennast ja ümbruskonda pidevalt ümber hindama ja oma vaadete muutmine on üks rängemaid ülesandeid, millega inimesel toime tulla tuleb. Majandusliku olukorra, sõpruskonna vaheldumisega tuleb inimene veel võrdlemisi kergesti toime, aga öelda näiteks paadunud rassistile “Homsest pead sa neegreid armastama!” – ei mängi välja.

Hesse ei välista muidugi võimalust, et mingil hetkel ei roni inimene enam kriisist välja vaid jääbki maoli maha – umbes selles olukorras me peategelast kohtamegi, kuulsas vaheetapis. Mõnikord ei piisa tahtest ja soovist selleks, et elus edasi liikuda vaid vaja on pimedat juhust, ranget motivatsiooni, mis pisikese piinava häälena alati tagant torgiks”Kui sa nüüd seda varianti läbi ei ela, siis…”

Mõtisklusi “Stepihundi” teemal jätkuks rohkem kui rubla eest, aga kokkuvõtlikult on see päris hea raamat, isegi kui (õnneks) mõne asjaga nõus olla ei saa.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s