Sergei Dovlatov “Kompromiss.Riiklik kaitseala”

Alati on meeldiv raamatuid kingiks saada ja seda enam praeguses olukorras, kus ilukirjandus on terve mõistuse ainus pääsetee. Dovlatovit eesti keeles lugeda on kuidagi hoopis teisem, keel mõjub jõhrama ja vahetumana, mis asjale veelgi vürtsi lisab. Nii-öelda korralik pitsapõhi ehk teema on juba eos paigas, sest kellele ei meeldiks lugeda teiste inimeste hädadest ja end siis selle arvelt paremana tunda?

“Kompromissis” räägib Dovlatov peamiselt oma Eestis elatud ajast ning tööst vene ajalehe juures. Hea asi on muidugi see, et erinevalt taktitundelisematest kirjameestest nimetab Dovlatov kõiki tegelasi pärisnimega, nii et sellele raamatule võlgneb nii mõnigi mees oma teenimata kuulsuse. Kronoloogia armastajatele on see teos halb uudis – kes püüab peatükkides ajalist järjekorda luua, läheb üsna kiiresti hulluks, sest mees, kes veel eelmises peatükis suri/ennast põhja jõi/vanglasse sattus, on järgmises peatükis ellu ärganud/ontlik kodanik/austatud tööline (veel). Seepärast tuleks neid lugusid võtta nii nagu nad on ja pärast kõikides peatükkides leiduvatest infokildudest tegelased ise kokku panna. Nagu väike pusle.

Dovlatovi Eesti on puhtavõitu, range (arhitektuur), tõsine ja jätab valitsevast korrast ja kohatisest vabameelsusest hoolimata võrdlemisi halli mulje. Kõik töötab justkui õlitatult (Paides on piisavalt alkoholi), aga miski nagu vaevab… Inimesed on aga huvitavad: nagu Dovlatovil kombeks, on hullud need kõige normaalsemad (heatahtlikumad, abivalmid, mingis mõttes moraalsed), samal ajal kui nii-öelda tavainimesed selliseid tempe teevad, mida terve mõistus heaks kiita ei saa.

“Riiklik kaitseala” räägib Dovlatovi elust mõned nädalad enne seda, kui ta naine ja tütar Ameerikasse emigeerusid. Ühesõnaga, Dovlatovid on omavahel tülis, sest mees teeb kunstirahvale omaseid tempe (joomine, laaberdamine ja miskitpidi liiderlikkus), raha (eriti) ei teeni ja pealekauba teda ei avaldata. Dovlatov otsib siis võimalust rahateenimiseks (ja kergeks puhkuseks) ning jõuab omadega Puškini muuseumisse, kus laseb end giidina tööle värvata. Hoolimata meestepuuduses vaevlevate giidide pidevatest rünnakutest ja majaperemehe katseist, ta jooma õhutada, läheb Dovlatovil päris hästi. Kuni. Kuni ühel päeval on tal, potsti, naine külas. Mitte niisama, vaid ikka asja pärast…

Vot selles jutus on Dovlatovil sees üks päris huvitav emigreerumisvastane mõte: nimelt kaob tema teooria järgi võõral maal, võõras keeles elades võime huumorit mõista ja inimene nüristub. Kõlab ehk imelikult, aga inimkatsetuse teel olen kindlaks teinud, et just nii see paraku ongi. Päevast päeva võõra mure keskel elades ei lähe lõpuks enam miski korda ning aeg tiksub ükskõiksuses igavikku.

Miks lugeda:

  • üliladus lugemine
  • piisavalt kurb, piisavalt tõene

Miks mitte:

  • võiks alustada mõnest muust Dovlatovi raamatust, need pole tema kõige tugevamad lood. Aga nagu öeldakse – maitse asi.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s